Jaaganti poliitikaradar. Ministriportfellide keeruline pusle (2)

SELLEL NÄDALAL SARJAS «VÕIMUKÕNELUSED»...

Keskerakonna, Isamaa ja EKRE eelmise laupäeva volikogud pidid hääletama koalitsioonileppe põhiprintsiipide üle nagu ostaks põrsast kotis, kuna lõplikku koalitsioonilepet neile ei näidatud. Niisamuti, usaldusele tuginedes peavad loodava koalitsiooni liikmed ülehomme ära valima riigikogu juhatuse.

Mis saab? Kuna hääletus on salajane, jääb väike närvikõdi, kas keegi hüppab alt või näitab oma meelsust Keskerakonna-Isamaa-EKRE koalitsiooni osas. Pigem aga mitte, sest lepet, mille põhjal otsustada ju ei ole. Spiikriks valitakse seega Henn Põlluaas EKRE-st. Aseesimeheks saab taaskord Enn Eesmaa Keskerakonnast. Opositsiooni koht riigikogu juhatuses läheb väga tõenäoliselt Siim Kallasele Reformierakonnast.

Mida hääletus näitab? Kui kõik läheb kavandatult, siis näitab see, et koalitsiooni beeta-versioon on näidanud oma töökindlust, usaldus on olemas ning võimuliiduga võib laupäeval uuesti kogunevatel volikogudel ametlikult välja tulla.

Mida teeb Kaja Kallas? Kui laupäeval saab avalikuks koalitsioonilepe, on võimalik, et valimised võitnud Reformierakonna juht kasutab maksimaalselt ära aega, mille saab presidendilt ettepanekuga moodustada valitsus. Ja seda mitte valitsuse tegemiseks, vaid Keskerakonna-Isamaa-EKRE koalitsioonileppe kritiseerimiseks. Õhkõrn võimalus, aga äkki hakkavad mõned nende erakondade saadikuist selle aja jooksul kõhklema ning ei anna oma häält siis, kui Jüri Ratas oma valitsusele riigikogu ees toetust küsib.

JA NÜÜD NEED MAGUSAD ISTEKOHAD

Ministrikohtade jaotamine ei käi sugugi nii, et positsiooni saavad kas enim hääli saanud poliitikud või avalikkusele kõige tuntumad näod. Portfellide jaotamise juures on määratult nüansse, eraldi ja üksteisest sõltuvaid, mis lõplike valikuteni viivad.

Esimene ring on üldse otsustada, mis ministeeriume mingi koalitsioonierakond juhib. Erakonnal on valikute tegemisel vaja arvestada näiteks:

1) Millised on erakonna lubadused, mida tahetakse raudkindlalt ellu viia? On halb, kui erakonna tähtsaimad programmilised lubadused jäävad valdkonda, mida juhib teise erakonna minister. Siis on lubaduse elluviimist raske kontrollida ja juhtida, pealegi võib partnerite vahel suhete halvenedes «vale» minister hakata hoopis protsessi pidurdama. Mõistagi on vaja, et saavutatut saaks partei valijatele esitleda oma inimene, mitte teise partei minister.

2) Milliseid positsioone on vaja, et olla võrdne partner? Erakonna lubadused võivad olla ju seotud keskkonna ja maaeluga, kuid koalitsioonis võrdse positsiooni omamiseks on vaja hoida ka vähemalt üht n-ö jõuministeeriumi. Nendeks on sise-, justiits- ja rahandusministeerium. Ilma nende kolme allkirjata ei saa heakskiitu ka näiteks kalavõrkude silma suuruse eelnõu. Üht neist tuleks hoida ja sinna tuleb leida sobiv inimene.

3) Kui palju eelarveressurssi jääb partneritele käsutada? Ka siin oleks parem, kui ei lastaks partneril saada suuremat noosi kui endale jääb. Mida võrdsem, seda vähem võimalust, et partner hakkab tulevikus väga palju dikteerima.

Teine ring on leida oma erakonnast ministeeriumitesse sobivad inimesed. See on veelgi keerukam ring ja võib vahel dikteerida isegi seda, mis valikud tehakse eespool ministeeriumite jaotamisel.

1) Kas esimees läheb ministriks? Ei pea minema, nagu viimase koalitsiooni puhul on näha olnud. Aga parem on, kui läheb. Parem eelkõige peaministrile, kellel on tiheda ajagraafiku sees siis lihtsam partnererakondade esimeestega asju läbi arutada. Teiste erakondade esimeestele võib aga olla mugavam juhtida riigikogus oma fraktsiooni ning hoiduda valitsusvastutusest, mis annab parema võimaluse teha teiste patnerite suunas kriitikat. Seda võimalust on edukalt kasutanud Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder ja põhjustanud sellega Jüri Ratasele parasjagu peavalu.

2) Kelle käsi sobib portfelli sangaga? Sisuliselt peaks iga tipp-poliitik olema valmis võtma ministrivastutust, vastasel juhul on küsimus, miks ta üldse poliitikas on. Oluline pole mitte valdkonna põhjalik tundmine, vaid juhtimisoskus, algatusvõime ja sihikindlus erakonna eesmärkide elluviimisel. Valdkonna tundmine tuleb mõistagi ainult kasuks, nagu ka varasem ministrikogemus.

3) Riigikogust või väljaspoolt? Hea häältesaagiga riigikokku pääsenud erakonnale olulistel poliitikutel on üpris õigustatud ootus saada ministriks. Ministrite ringis liigub kõige olulisem riiki puudutav informatsioon ning on hea kui erakonda juhtivad poliitikud on selles ringis sees. Samas on mitmekesisuse mõttes alati hea võtta üks-kaks ministrit kas väljaspoolt riigikogu või leida inimesed, oleks avalikkuse jaoks positiivsed üllatused.

4) Kes vajab sammu edasi? Kui erakonnas on mõjukas poliitik, kes pikemat aega olnud näiteks parlamendikomisjoni juht, oleks hea anda talle võimalus teha samm edasi. See hoiab teda motiveerituna ning loob eelduse, et temast on erakonnale varasemast rohkemgi kasu.

5) Kes pole tuntud ja mõjukas, aga võiks olla? Mõni poliitik teeb erakonnasiseselt kõvasti tööd, aga avalikkus temast palju ei tea. Samas äkki võiks teada, sest uusi häältetoojaid ja avalikkuse ees esinejaid on ikka vaja. Ministrikoht annab suurepärase võimaluse vajalik inimene tuntuks mängida.

6) Kes pääsevad asendusliikmeks? Mõne inimese tee ministrikohale võib nurjata pelgalt see, kes on tema asendusliige parlamendis. Igas erakonnas on häälekaid ja vähem häälekaid siseopositsionääre, kes on vajalikud, ent keda väga kõrgele ei taheta lasta. Peab hoolikalt jälgima, kes pääseb riigikokku, kui mõni saadik eest ministriks liigutada.

7) Kes on ta konkurent? Edutamisel on alati kaks otsa, neist negatiivne on see, et keegi, kes on juba niigi tugev, saab veel tugevamaks. Kui sellisel poliitikul on potentsiaali olla otsene konkurent erakonna siseselt selle praegustele juhtidele, võidakse mõnd muidu tegijat poliitikut teadlikult ministrikabinetist eemal hoida.

8) Mida ta ise tahab ja kas üldse? Loomulikult peab ettepaneku saav poliitik ka ise ministriks soovima ning päris vastumeelsele kohale teda panna ei saa. Aga alati on võimalik lasta inimesel pakutud koht endale sobivaks mõelda. Pigem on siiski teistpidi – mõni poliitik väljendab juba pikka aega väga konkreetselt, mis koht teda huvitaks ning kui teda on ministrina tõepoolest vaja, tuleks nii palju kui võimalik ka tema soovidega arvestada. Mida mõjukam ta on erakonna sees, seda rohkem. Samuti peab arvestama, mis saab siis, kui tungivat soovi avaldanud mõjukas poliitik peab ministrikohast ilma jääma.

9) Kuidas klapivad teised ametikohad? Keegi peab saama ministriks, keegi juhtima fraktsiooni, keegi juhatama riigikogu komisjone. Kogu see pusle peab langema kokku nii sujuvalt kui võimalik. Samuti tuleb oma erakonna pusle panna sobima koalitsioonipartnerite samasugus(t)e pusle(de)ga.

Tagasiside ja ettepanekud on oodatud aadressile poliitikaradar@postimees.ee.