Filmiarvustus. Sekeldused Peedu sadamas

Üllar Priks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väike kapten Morten valmistub oma fantaasialaeval järjekordseks vägitükiks.
Väike kapten Morten valmistub oma fantaasialaeval järjekordseks vägitükiks. Foto: Forum Cinemas

Legendaarseid multikaid on Eestis ikka aastakümnete jooksul tehtud. Omaaegne «Nõiutud saar» tekitas nendes tegelastes, kes sirge seljaga laua alt läbi kõndida said, trauma kogu eluks. Mäletan, et esimese kogemuse järel pidin püksid täis tegema, kui naabrimutt tänaval selja tagant oma kriuksuva jalgrattaga peale lendas. Tõtt-öelda viskab see šedööver mul praegugi juhtme kokku. Hirmus enam pole, aga aru saan ma selle sõnumist sama hästi kui inkade iidsest kalendrist.

Või võtame näiteks «Klaasikillumängu». Ma teen raudteejaama söögisaalis pool päevapraadi välja sellele, kes oskab ära arvata, mis ainete mõju all režissöör Kalju Kivi selle 1985. aastal purki sai. Ja kui kellelgi peaks olema versioon tolle absurdimultika süžeeliinist, julgeksin kahtlustada, et temal ja Kivil on ühine diiler.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles