Andres Herkel: presidendi Moskva visiidilt võiks tulla mõni üllatav sõnum (1)

Ainar Ruussaar
, erikorrespondent
Copy

Riigikogu endine liige ja Vabaerakonna endine juht Andres Herkel avaldas saates «Otse Postimehest» lootust, et aprilli keskpaika kavandatud president Kersti Kaljulaidi töövisiidilt Moskvasse tuleb mõni eriline sõnum või toimub seal mõni eriline kohtumine.

Teade presidendi visiidist Moskvasse aprilli keskel üllatas mind. Kas teid ka?

Jah, üllatas küll. See, et Eesti saatkond Moskvas läbib värskenuskuuri ja seda remonditakse, oli ju ammu teada. Presidendi visiit sellega seoses on üsna üllatav.

Tegemist on presidendi töövisiidiga, aga praeguseks ei ole tulnud ühtegi teadet võimalikest kohtumistest Venemaa juhtidega. Tundub, nagu oleks selle sõidu taga peidus mõni üllatus?

See pole presidendi visiidiga võrreldav, aga ka mul on Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee liikme ja raportöörina kogemusi pärast Vene-Gruusia sõda kohtumistest Venemaa juhtidega, tõsi, meid võeti vastu aseministrite tasemel. President endale sellisel tasemel kohtumisi kindlasti ei saa lubada.

Ma tahaksin väga loota, et sellelt visiidilt tuleb kas mõni eriline sõnum või toimub mõni kohtumine, mida me praegu veel ei tea. Ma ei kipu ette ütlema, et see on rumal otsus, selliseid ütlejaid on niigi palju. Mingit üllatust tahaks sellelt visiidilt küll oodata.

Moskva on Eesti jaoks märgilise tähendusega pealinn ja presidendi visiit sinna pälvib tähelepanu. Seda enam, et Eesti riigipeade visiite Venemaale pole olnud just kuigi palju. Kas me võime arvata, et Venemaa presidendi Vladimir Putini kohtumine Eesti riigipeaga Moskvas ei ole tänaseid riikidevahelisi suhteid arvestades ilmselt võimalik?

Tundub küll ja ega sellist kohtumist eelolevalt visiidilt keegi ka ei oota. Isegi, kui selline kohtumine toimuks, siis tekiks palju küsimusi. Näiteks «mis nüüd on juhtunud?» või «mida sellise kohtumise eest on lubatud või ära antud?». Selle kõige taustal tuleb öelda, et kui Eesti president on Moskvas, siis ta ei ole pelgalt ainult Eesti president, ta on ka Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigi riigipea. See annab visiidile oma tähenduse.

Esiteks ei ole väga loota, et presidenti soovitakse väga vastu võtta ja temaga rääkida. Teiseks on väärtuseline ruum läinud nii kaugele, et taolisi kohtumisi Moskvas üldiselt ka lääneriikide juhid niisama kergelt ei pea. Me lihtsalt oleme olukorras, kus mõistlik väärtuspõhine dialoog Kremliga ei ole võimalik, mis ei tähenda seda, et Eesti ei peaks suhtlema Venemaaga kultuuritasandil ja rohujuure tasandil ning tegema koostööd Venemaa inimestega ja Venemaa kodanikega.

Soome president aeg-ajalt kohtub Putiniga ja pole seal Soomes hullu midagi.

Soomel on omaette agenda ja erisuhte staatus ning Eestil on ilmselt lootusetu sellist asja püüda. Ka kohtumised Soome presidendiga on tekitanud küsimusi, et kui palju sellest kasu on olnud ja kas midagi on paremaks muutunud.

Kui peaks juhtuma selline asi, et Venemaa president Putin kutsub Eesti presidendi Moskvasse kõnelustele, kas me peaksime tundma ärevushäireid?

Kui midagi sellist peaks juhtuma, siis tuleb seda olukorda rahulikult analüüsida. Muidugi tekiksid sellisel juhul alati küsimused, et mida tahetakse saavutada ja kas see on mingisugune lõks. See on tundlik teema ja ma kutsuksin üles olema ka praeguses olukorras natukene rahulikum. Ilmselt saab vaielda selle üle, kas visiit oma riigi saatkonda on presidendi tasemel visiit. Ja ma arvan, et otsest kutset Kremlist siiski ei tule. 

Äkki me siin Eestis veidi müstifitseerime Vladimir Putinit?

Tegemist on Venemaa juhiga, kes on Stalini järel teine Venemaal nii pikalt võimul olnud inimene. Juba ainuüksi see fakt tekitab müstifikatsioone. Aeg-ajalt räägitakse ju ka «kollektiivsest Putinist» ja kindlasti võimuvertikaal Kremlis on vertikaal, kuid sama kindlasti ei püsi see vertikaal ainult ühe inimese najal. KGB taust ja selge seljapööramine demokraatlikele läänelikele väärtustele ning inimõigustele seondub selgelt Putiniga. Muidugi teeb meid rahutuks uue «külma sõja» hingus ja naaberriikide Gruusia ja Ukraina suveräänsuse rikkumine. Ja see kõik seondub otseselt Vladimir Putini ametiajaga.

Kogu Venemaa võimumehhanism on üles ehitatud Putinile. Seegi mütoloogia on ju väga vana, et kui keegi allpool teeb vigu, siis see on taunimisväärne, aga kusagil on suur juht, kes telekaamerate ees käib neid vigu «klaarimas» ning «lahendamas». Ja Putin teeb seda.

Putini toetus on endiselt kõrge, kuigi on tema valitsemise erinevate ajastutega võrreldes natukene langenud. Inimesed ilmselt on väsinud nii Putinist kui ka Venemaa majanduse mitte kõige paremast seisust. Aga selle taustal tuleb olla ka ülimalt murelik, sest kui Putini populaarsus on hakanud langema, on õige pea hakanud juhtuma ka midagi halba.

Viis aastat on Ukrainas käinud sõda ja lahendust sellele ei ole?

Tegemist on suure vastasseisuga ja on suur küsimus, kas Ukraina liigub lääne poole või ida poole. Pühapäeval Ukrainas toimuvad presidendivalimised on ainult sissejuhatus sellele, mis sügisestel parlamendivalimistel toimub. Ukrainas on selgelt näha demokraatlike valimiste tundemärke, aga seal on ka kaks või rohkemgi erinevat poliitilist leeri ning seetõttu on tugeva võimuvertikaaliga Venemaal ka lihtsam külvata segadust.

Ukraina puhul on üks suuremaid hirme see, et valimisi võltsitakse? 

Korruptsioon Ukrainas on väga tõsine ja oligarhide mõju poliitikale suur. Ukraina parlamendi liikmeid on tihti selgelt pandud esindama erinevaid majanduslikke huvigruppe. Aga see kõik ei muuda olematuks asjaolu, et Ukraina peab õiglast võitlust oma iseseisvuse eest. Kindlasti see kõik jätab oma jälje ka eelolevatele valimistele.

Loomulikult on Ukraina valimistel kohal rahvusvahelised vaatlejad, kes käivad valimisjaoskonnast valimisjaoskonda, iseasi, mida nad seal näevad. Mulle tundub, et kõige suurem risk on Ukrainas seotud valijate nimekirjadega ja sellega, kas on välistatud võimalus korduvalt hääletada. Küsimus on ka selles, kas ja kuidas mõjutavad kohalikud liidrid ja ka siseministeerium kogu seda protsessi.

Kirjeldage palun tänaseid suurimaid riske Eesti jaoks.

Otsene sõjaline oht on kõige taustal kusagi tagaplaanil. Üks lähiaja ohtudest, millest ka palju on räägitud, võib seotud olla Venemaa võimaliku mõjutustegevusega Euroopa Parlamendi valimistel mai lõpus. Kõige suurem oht sõltub aga meist endist, sellest, kui sidusana me suudame hoida oma ühiskonda ja mõistlikku riigikäsitlust, kus teemad ei muutuks liiga äärmuslikeks.

Mis Vabaerakonnaga ikkagi juhtus?

Eks me oleksime tahtnud olla selles kohas, kus EKRE on praegu. See kõneleb sellest, et karjuvam poliitika sobib tänasesse aega paremini. Me olime liiga viisakad. Me ei suutnud üles ehitada erakonna kohapealseid struktuure. Ühelt poolt tuleb siin süüdistada iseennast, teiselt poolt liikusid mitmed meie inimesed teiste erakondade poole. Ma olen kritiseerinud erakondlikke toiduahelaid, aga ilmselt tagavad need suuremate parteide puhul ka mingisuguse stabiilsuse. Vabaerakonnas oli eelmisel sügisel ka liga palju liidirte vahetusi, mis iga kord tõid kaasa mõneti erineva agenda ja kokkuvõttes oli valijal seda raske jälgida.

Mis Vabaerakonnast edasi saab?

Eesti tingimustes, kus erakondade loomisel on teatud kunstlikud takistused näiteks liikmete arvu näol, on iga erakonna olemasolu omaette väärtus. Vabaerakond ei lõpeta kindlasti tegevust. Võib-olla on mingil hetkel Vabaerakonda isegi väga vaja. See erakonna ülesehitustöö ei sõltu tõenäoliselt enam minust ja ilmselt ka mitte erakonna praegusest juhist Kaul Nurmest.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles