Ingrid Rüütel: kõige kurvem üksindus on see, kui lapsed ja lapselapsed lähevad teise riiki (1)
28. märts 2019, 16:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/02/12/7570447t1h7326.jpg)
Üksindust kui meie ajastu katku tõlgendab iga inimene eri moodi. Folklorist ja president Arnold Rüütli abikaasa Ingrid Rüütli hinnangul on eakate inimeste üksinduse puhul kõige raskem mitte kaaslaseta elamine, vaid see, kui lähedased on piiri taha kolinud ja enam küllagi ei jõua tulla.
«Maal on olnud kogu aeg palju üksi elavaid inimesi, kes aga pole tundnud ennast üksikuna. Lapsed tulevad suvel külla ja nii on elatud,» kirjeldas ta. Rüütel lisas, et sedasi üksi elanud vanemad pole üksindust nii traagiliselt tundnud, mistõttu pole soovinud nad tulla ka lastega koos elama.
Hoopis uus väljakutse on Ingrid Rüütli hinnangul noorte lahkumine Eestist.
«Ma olen külastanud vanu inimesi, kelle lapsed on kuhugi ära läinud ja kes on siia üksinda maha jäänud. Aga nad on ehitanud suvilaid oma lastele ja lastelastele. On ehitanud neile kõiksugu väikseid kohakesi, kus nad saaksid olla ja kuhu tulla, aga keegi ei tule ja see on väga kurb,» ütles ta.
Rüütli arvates ei ole üksindus kuigi ühene probleem. «Inimene võib olla üksi ka kollektiivis. Tunda, et ta ei kuulu päriselt seltskonda,» selgitas ta ja lisas, et üksi võib end tunda ka perekonnas. Samuti on tema hinnangul kimpus noored, kes vajavad suisa rehabilitatsiooniprogrammi, et «nutindusest» välja tulla ja päriselt inimestega suhelda.
Üksi jäänud inimeste puhul usub Rüütel siiski, et käed rüppe istuma ei maksa jääda. «Kindlasti tuleks ise ka mõelda selle peale, et alati on võimalik kuuluda kuhugi kollektiivi. Igaühel on ju mingi huviala ja ka vanematel inimestel on võimalik liituda selliste inimestega, kel on sarnased huvid. Sellised võimalused on tegelikult olemas,» sõnas ta.