Plaanitav kosmosemissioon päästab meid ootamatute päikesetormide käest (2)

Päikesetormid on üks meid enim mõjutavaid kosmoseilma elemente ning mida aeg edasi, seda enam me selle stiihiatele avatud oleme. Nendega kaasnevad tugevad virmalised ja  need muudavad meie planeedi magnetvälja. Kuigi päikesetormi mõju inimese tervisele ja loodusele atmosfääri kaitsva mõju tõttu praktiliselt puudub, on kogu inimkond suureneva satelliiditehnoloogia kasutamise tõttu neist aina enam haavatav.

Nimelt mõjutavad tugevad päikesetuuled elektroonikaseadmeid – satelliidipõhist kommunikatsiooni, navigatsiooni ja muud sellist, millele on üles ehitatud suur osa nüüdisaegsest kommunikatsioonist ja transpordist. Selliseid tugevaid päikesetorme esineb küll vaid kord umbes 100–200 aasta jooksul, kuid ometigi peame nendeks valmis olema.

Üks näide olukorrast, kus tugev päikesetorm oleks peaaegu toonud kaasa katastroofilisi tagajärgi oli aastal 1967, kui kosmoseilm lülitas välja kõigi USA põhjapoolkeral paiknenud luuresatelliitide signaalid, mida Ühendriikide väejuhatus kohe rünnaku märgina tõlgendas. Külma sõja tingimustes jäi «vasturakettide» välja tulistamisest puudu väga vähe. Tollal polnud aga muu inimkond veel ligilähedaseltki nii sõltuv satelliiditehnoloogiast kui tänapäeval, lisaks ei olnud tegemist ka kaugeltki võimsaima päikesetormiga, mis kunagi mõõdetud.

Hetkel on selliste olukordade ärahoidmiseks käimas mitu kosmosemissiooni, kuid nende kõigi eluiga hakkab õige pea lõpule jõudma. Neist olulisim, SOHO (Solar and Heliospheric Observatory Satellite) on töötanud juba aastast 1995 ning praeguseks ületanud oma eeldatud eluiga koguni neljakordselt. Kauem kui aastani 2024 ta aga enam kindlasti välja ei vea, kirjutab MIT TechReview.

Seetõttu plaanibki Euroopa Kosmoseagentuur ESA hetkel ambitsioonikat missiooni Lagrange, mis asuks tegema vaatlusi Päikesesüsteemi nn Lagrange’i punktides L1 ja L5, kus väikese massiga keha püsib Päikese ja Maa suhtes konstantselt ühel kaugusel. Sealt saadav vaade annaks teadlastele võimaluse jälgida Päikese tagakülge ka siis, kui see on Maast eemale pööratud. Päike teeb enda telje ümber täispöörde 27 Maa-päevaga ning teadmine sellest, mis parajasti ennast meie poole pööraval küljel toimub, parandaks kosmoseilma prognoose märkimisväärselt.

Kui Lagrange’i projektitaotlus edukaks peaks osutuma, parandaks see oluliselt praeguste prognooside täpsust – kui hetkel on ennustuse täpsus vahemikus 6 kuni 12 tundi, siis Lagrange’i abil võiks selle vähendada vaid mõnele tunnile. Arvestades, et päikesepurske tagajärjel tekkinud tormil kulub Maale jõudmiseks 15 kuni 18 tundi, oleks see aga juba märkimisväärne edusamm. Sellest saadud info põhjal saaksid näiteks päästeteenistused väljasõidul targu kaasa võtta satelliitidest mitte sõltuvad sidevahendid, avalikkusele saaks edastada ajutiselt välja lülituva GPSi kohta eelteateid ning vooluvõrgu operaatorid saaksid võtta kasutusele meetmeid oma seadmete kaitseks.

Hetkel ei ole Lagrange’i missioon veel kinnitust leidnud ning kogu projekt ootab veel Euroopa organitelt rahastust, kuid valmidust seda toetada on avaldanud juba riigid nagu Saksamaa ja Ühendkuningriik, mistõttu on meeskond selle käimasaamise osas praegu pigem optimistlik.