Halastuskallistused Eesti teatris

2018. aasta teatripreemiate nominentide ja laureaatide, aga ka žüriiliikmete nimede nägemine tekitas minuski hämmingut. Kuigi žüriide otsuste kahtluse alla seadmine on sama, mis pärast kaklust rusikatega vehkimine, ei saa ma vaikida. Tunnistan, et žüriidel oli õigus teha täpselt selline valik, mida nad tegid, sest ma eeldan ja usun, et nad lähtusid nähtud teatritöödest, aga ka iseenda veendumustest-maitsest, et nende otsus on aus ning püüab olla erapooletu ja õiglane. Etteruttavalt möönan, et nominatsioone arvestades on laureaatide valikul tehtud minu hinnangul õige ja arusaadav otsus peaaegu kõigis kategooriates.

Nagu alguses ütlesin, ei soovi ma žürii otsuseid kahtluse alla panna. Ja mida aasta edasi, seda keerulisem on ekspertidest koosneva žürii otsust vaidlustada, sest näib, et me elame erinevates teatrireaalsustes. Kardetavasti see ongi tõsi, sest mitte ükski inimene – ka žüriiliikmed ise – ei suuda kõiki Eestis tehtavaid uuslavastusi vaadata. Neid on lihtsalt nii palju: eelmisel aastal Kinoteatri eksperimendina palgalise teatrikriitikuna tööd teinud Alissija skooriks jäi 207 (tuletagem meelde, et aastas on 365 päeva).

Nii lähtuski Jaak Alliku juhitud sõnalavastuse žürii 2018. aasta parimate sõelumisel oma otsust tehes 124 nähtud lavastusest. Aga lisaks sõnalavastustele tehakse Eestis veel muusika-, tantsu- ja balletilavastusi ning ka nn hämarate piiridega etenduskunsti projekte, mida kindlalt piiritleda on mõttetu.

Tobe on siinkohal hakata kurtma, et Eestis tehakse liiga palju teatrit – mis tegelikult on tõsi, sest praegusel ajal on rõhk sageli kvantiteedil, mitte kvaliteedil, tihti tuleb saalist lahkudes nentida, et tegijatel puudus: a) aeg tüki valmis saamiseks, b) piisav eelarve, c) läbi mõeldud idee ja kontseptsioon, d) motivatsioon endast maksimum anda –, sest kui publikut leidub, oleks kõik justkui korras. Ja publik pole kuhugi kadunud: 2017. aastal (eelmise aasta kohta puudub lõplik statistika) jäi külastuste arv 1,2 miljoni juures pidama. Meie väikest rahvahulka arvestades on see ikka uskumatult suur arv.

Aga 2018. aasta teatripreemiate juurde tagasi minnes pean tunnistama, et ei saa aru, miks Eero Epneri, Juhan Ulfsaki ja Mart Kangro «Workshop» on etenduskunsti ühisauhinna laureaat. Õigemini pole küsimus selles, et ma aru ei saa, vaid see on kõnealuse lavastuse suhtes lausa kuritegelik. Tegemist on suurepärase, eelmise aasta ühe parima, huvitavama ja ootamatuma teatritööga, mida hindasid väga kõrgelt ka peaaegu kõik eksperdid Teater. Muusika. Kino. aastakokkuvõttes. Selle lavastuse koht oleks sõnalavastuste aasta parima lavastuse nominatsioonis.

Kas «Workshop» on tugevam või nõrgem Karl Laumetsa «Kalevipojast», oleks pidanud selguma juba žürii hääletusel. Kahtlemata oli Laumetsa debüütlavastus väga tugev, arvestades, kui kõva pähkliga oli tegu, ja Vanemuises tehtud töö on põhjendatult igati esiletõstmist väärt (siinkohal ei saa märkimata jätta, et «Kalevipoja» mõjuvale õnnestumisele aitas kaasa Kristjan Suitsu leidlik ja lihtne lavakujundus, aga mingitel müstilistel põhjustel ei viinud eelmise aasta kõige tugevam ja põnevam kunstnik eile koju laureaaditiitlit, kuigi 2018. aastat on nimetatud lausa Suitsu aastaks).

Võib-olla ei sobinud «Workshop» aasta lavastajaauhinna kategooriasse seetõttu, et lavastusel puudub üks konkreetne lavastaja, neid on lausa kolm? Ja kuna aasta lavastust Eesti Teatriliidu aastapreemiatel välja ei valita, oli sõnalavastuse žüriil lihtsam sellest tööst üle ja mööda vaadata ja anda «Workshop» hinnata etenduskunstide ühisauhinna žüriile.

Heast tahtest, ideest, et klassikalise teatri austajatest žürii tähelepanu alt välja jääva, aga otsingulise ja põneva teatri hindamiseks loodud etenduskunsti ühisauhinda nimetavad teatriinimesed isekeskis invaauhinnaks. See näitab juba nii mõndagi.

Kui aga vaadata, kes valiku tegid, siis kasvab pettumus veelgi ­– žürii liikmeks on Priit Raud, Kanuti Gildi SAALi juht. Kuid «Workshop» tuli just Kanuti Gildi SAALi nime alt välja. Kui veel vaadata ülejäänud selle auhinna nominente, siis viiest neli on Kanuti produktsioonid, mis on ju tegelikult ootuspärane. Sest just see teatrimaja on mõeldud eksperimenteerimiseks, teatripiiride ähmastamiseks ja võimaluste miksimiseks.

Lisaks Priit Rauale, keda ma väga austan, üllatas mind veel ühe inimese seotus ­– üks žüriiliige ja üks nomineeritud looja olid 2018. aastal mitte lihtsalt elukaaslased, vaid sageli ka loominguline tiim. Lisaks oli seesama žüriiliige ühe nomineeritud töö produtsent.

Eesti on väike, eksperte on raske leida, kõik on kõigiga seotud, keegi pole erapooletu, žüriitöö on liig koormav – nii kõlavad tavaliselt sellistele seostele tähelepanu juhtijale öeldud vastused. Aga kas pole sageli selliste «Eesti on väike» juhtumite taga mugavus ja mõtlematus?

Minu õiglustunnet need eelpool mainitud seosed riivasid. Jah, kui tähelepanelikult vaadata, siis leiab ka teistes žüriidest kahtlaseid seoseid, millest kõik heatahtlikult mööda vaatavad, sest nii on meie kultuuris kombeks. Aga kas see peab nii olema? Eesti Teatriliit, kes paneb kokku aastaauhindade žüriid, võiks selle peale mõelda. Sest teatripreemiaid, mida kulka rahastab​, pole ju ainult teatrirahva siseasi, kus vastastiku pai tehakse. Ideaalis võiksid preemiad ju olla ka orientiiriks publikule, kes ülimalt kirjus teatrikülluses saaks paremaid valikuid teha, aga ka mõõdupuuks ja eeskujuks noortele, tulevastele tegijatele.

Täna on teadmatusest või rumalusest tekkinud olukord, kus väga selgelt jääb mulje, et omad hindavad omasid ning tulemuseks on, et niigi kahtlase mainega auhind tänavu veelgi devalveerus. Tunnen kaasa «Workshopi» tegijatele, sest nad väärisid tunnustust, aga mitte halastuskallistust.

Priit Raud on kahtlemata asjatundja, inimene, kes on Eesti teatri heaks teinud väga palju, aga Kanuti Gildi SAALi juhina ei tohiks ta lihtsalt vastu võtta ettepanekut kuuluda žüriisse. Siin pole mitte midagi isiklikku, niisamuti ei tohiks Tallinna Linnateatri või ka Eesti Draamateatri kunstiline ega ka äriline juht olla ühegi žürii liige. On ameteid, suhteid ja positsioone, mis välistavad võimaluse žüriisse kuuluda. Punkt.