20 aastat «Kaklusklubi»: Raamat paljastab, kuidas Pitt ja Norton esilinastusel irvitasid, vihane rahvas aga filmi välja vilistas
27. märts 2019, 18:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi täna peetakse David Fincheri 20 aasta tagust «Kaklusklubi» vaat et üheks kõigi aegade üheks parimaks filmiks ja Hollywoodi klassikaks, siis tuleb tõdeda, et nagu ikka, kipuvad hinnangud teostele sageli ajas muutuma.
Nii hävitati filmi selle ilmumise ajal paljude kriitikute poolt, nimetades seda vastutustundetuks filmiks, ning kassaedu mõttes oli teos totaalne läbikukkumine. Nagu selgub, tabas seda esilinastusel koguni publiku reaktsioon, mida just sageli ei kohta – see vilistati välja. Täpsemalt küll hüüti filmile «buu», nagu meenutab Veneetsia filmifestivalil juhtunut ise Brad Pitt Brian Raftery raamatus «Best. Movie. Year. Ever» («Parim filmiaasta üldse»).
«Kui film jõudis kohani, kus Helena (Bornham-Carter) sõnas oma skandaalse lause – »Ma pole keskkoolist saati nii head keppi saanud« – tõusis filmifestivali korraldaja püsti ja kõndis saalist välja. Mina ja Edward (Norton) olime ainsad, kes naersid. Kõik kuulsid, et kuskil rõdul on kaks idiooti, kes kogu filmi aja naerda kõõksusid,» meenutab Pitt. Rahvas pidas fraasi vulgaarseks, ent reaalsus oli see, et tegu oli isegi leebe versiooniga stsenaariumisse sisse kirjutatud algmaterjalitruust lausest, mille lavastaja asendada palus («Ma tahan sulle aborti teha.»).
Norton ja Pitt olid ise Chuck Palahniuki kuulsa raamatu põhjal vändatud filmi üle väga uhked, iseäranis toona 35-aastane Pitt. «See ei läinud üldse hästi, aga Brad vaatas mu poole ja ütles, et see on parim film milles ta ilmselt kunagi üldse mängib. Ta oli tõesti õnnelik,» meenutas Norton.
Õnnetuseks tulid nii «Kaklusklubi» kui ka «Matrix» välja 1999. aastal, mil maailma oli raputanud Columbine'i koolitulistamine ning ühiskonna vastuvõtlikkus vägivalla alla peidetud satiirile ja sügavamale tähendusele keeras filmitegijate vastu ning teostes hakati suure hirmuga nägema vägivalla õhutamist.
Kas ja kuivõrd filmid vägivallakäitumist mõjutavad, jääbki diskussiooniküsimuseks, kuid hea on teada, et hea film jääb heaks filmiks ka aastaid hiljem ning suudab sõnumit kanda läbi aastakümnete.