Uuring: eakad ei pruugi saada õigeaegset ja vajadustele vastavat ravi
27. märts 2019, 07:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/02/27/1608752t1h72b0.jpg)
Ligi viiendik Eesti vanemaealistest vajab halvenenud tervise tõttu igapäevaseks toimetulekuks tuge, samas toob Praxise värske uuring välja, et koostöö tervishoiu ja sotsiaalsüsteemi vahel on puudulik ning seetõttu ei pruugi inimene saada õigeaegset ja just tema vajadustele vastavat abi.
Mõttekoja Praxis analüütik Gerli Paat-Ahi tõdeb, et erinevad teenusepakkujad on killustunud ja nii jääb ka terviklikust ja patsiendikesksest lähenemisest vajaka.
„Pikaajaline hooldus Eestis tähendab inimese jaoks pahatihti erinevate hooldusepisoodide jada, kus üks teenusepakkuja ei tea, mida teine teeb. Süsteemi parandamisel on kriitilise tähtsusega ühise platvormi loomine, näiteks toimiv e-tervise süsteem, mis lihtsustaks abivajaja, omaste, perearsti ning tervise- ja sotsiaalteenuste pakkujate suhtlust.“
Uuringu kaasautori, Tallinna Ülikooli teaduri Tiina Tambaumi sõnul peab toimiva hooldussüsteemi üles ehitamine algama kasutajakesksest teenuste disainist.
Paraku tunnevad vanemaealised end süsteemis patsiendina, mitte inimesena. Võimalustest informeeritakse, kuid ei arutata neid.
„Abisaaja peaks olema selles süsteemis kõige aktiivsem tegija. Paraku tunnevad vanemaealised end süsteemis patsiendina, mitte inimesena. Võimalustest informeeritakse, kuid ei arutata neid. Alahinnatakse eakate võimet end esindada. Olukorras, kus füüsiline tervis veab alt, peaks aga süsteem andma inimesele vaimset tuge ja turvatunnet, et ta saaks endiselt olla oma elu juhtija,“ ütles Tambaum.
Praxise aruanne toob eraldi murekohana välja, et enda hoolduse ja ravi küsimustes kaasarääkimine ei ole siiani patsientide ja nende lähedaste jaoks loomulik ja tavapärane. Samuti jätab hooldusteenuste süsteem tagaplaanile eakate vaimse tervise.
„30 protsenti intervjueeritutest tunnistas, et kannatavad depressiooni all. Vanemaealiste emotsionaalse seisundi alahindamine on levinud nähtus ja kindlasti on tarvis laiemat arutelu, kuidas seda parandada,“ kommenteeris tulemusi Gerli Paat-Ahi.
Praxise analüüs toob välja, et madala elukvaliteedi, füüsilise passiivsuse ja sotsiaalse isolatsiooni taga on sageli puudulikud transpordivõimalused. Liikumisraskustega abivajajatele peaks vajalike sõitude jaoks olema transport paindlikult kättesaadav.
„Integreeritud hoolduse süsteem peaks tegelema ka sellega, kuidas täita liikumispiiranguga 75-aastase mehe soov näha teises linnas elavat 95-aastast voodihaiget ema. Hooldusteenuse keskmes ei peaks olema küsimus, kuidas inimest elus hoida, vaid kuidas hoida teda aktiivse ja sotsiaalsena, et ka terviseküsimustest kaugemad vajadused, näiteks lähedaste külastamine, kultuuriüritustel käimine, füüsiline aktiivsus ei jääks tähelepanuta,“ võtas Tambaum soovitused kokku.
Mõttekoda Praxis uuris rahvusvahelise projekti Sustain raames, kuidas erinevaid teenuseid paremini lõimida, nii et kogemus oleks abivajaja jaoks niiöelda õmblusteta ning arvestaks lisaks füüsilisele tervisele inimeste vaimseid ja sotsiaalseid vajadusi. Kokku intervjueeriti ligi 200 vanemaealist, hoolekeskuste töötajat ja lähedast, et kaardistada ära kitsaskohad, mis tänases süsteemis abivajajaid alt veavad.
Kolmapäeval toimuval Praxise seminaril „Integreeritud hooldus – unistus või tegelikkus?“ tulevad kokku eksperdid, et otsida vastust küsimusele, kuidas seada inimene hooldusteenuse keskmesse. Seminar toimub kell 11-15 Nordic Hotel Forumis.