Vigastusest taastuv Porzingis: ülikonnas mängul viibida on väga-väga raske

Ville Arike
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristaps Porzingis (vasakul) pole ülikonnastatult meeskonnakaaslase Maxi Kleberi kõrval istudes just rõõmsaimas meeleolus.
Kristaps Porzingis (vasakul) pole ülikonnastatult meeskonnakaaslase Maxi Kleberi kõrval istudes just rõõmsaimas meeleolus. Foto: David Zalubowski/AP/Scanpix

«Kõige raskem on mängupäevadel ärgata, olla koos meeskonnaga ja seejärel mängu ajaks ülikond selga panna. Mul on alati tunne, et ei taha seda enam mitte kunagi teha,» alustas Läti korvpalliäss Kristaps Porzingis juttu teda sel kevadel valdavatest tunnetest.

Porzingis vestles esimest korda pärast veebruaris toimunud vahetust Dallases mõne meediaväljaande esindajaga pikemalt, õnnelik jutule saaja oli ESPN. «Vihkan oma ülikondi. No täpsemalt ei vihka ülikonda kui niisugust, vaid selle kandmist mängupäeval. On nii kummaline, et ma ei mängi. Olen selleks ju võimeline, kuid ma ei mängi veel. Kui tuleb mängupäev, mõtlen, et nüüd läheb mänguks, kuid paned vaid ülikonna selga, kannad seda ja oled nüüd siin. Püüan kaaslasi aidata nii palju, kui suudan, aga see väljaku kõrvalt mängu jälgimine on väga-väga-väga raske. Raskem, kui arvasin,» pihtis Porzingis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles