Vaenlane sinus eneses

Sigmund Freud seostas teisikuid «ebaõdusa» tundega – temal tähendas unheimlich represseeritud traumade naasmist. Kuid teisiku motiiv võib tähendada ka veelgi enamat – näiteks maailma olemuslikku paljusust. Teisik ei pea olema ainult individuaalne. Mis juhtub, kui teisikud ilmnevad hoopis kollektiivse nähtusena?

Jordan Peele’i uus õudusfilm «Meie» on tegeleb otseselt teisikute küsimusega. Teisik kui ühiskonna varjukülg. Olgu kohe mainitud, et filmi inglisekeelne pealkiri «Us» on originaalis kahetähenduslik: see võib tähendada nii «meid» kui ka Ameerika riiginime lühendit – United States. Mõlemad tähendused on filmis relevantsed, kuna mingis mõttes just USA ühiskonna lõhestumisest see räägibki. Samas peaks «Meie» väga hästi sobima ka eesti publikule – tugev polariseerumine käib siingi.

Lugu on iseenesest lihtne: 1980ndatel näeb väike tüdruk rannas oma teisikut. Kohtumine on traumaatiline. Aastaid hiljem sõidavad täiskasvanud Adelaide Wilson (Lupita Nyong’o) ning tema abikaasa Gabe (Winston Duke) koos oma laste Zora (Shahadi Wright Joseph) ja Jasoniga (Evan Alex) suveks samasse randa puhkama. Õige pea aga juhtub midagi hirmuäratavat: Wilsonid avastavad oma aias ühe teise pere, kes näevad täpselt nende moodi välja (teisikuid mängivad samad näitlejad).

Need mõrvarlikud punasesse riietatud Doppelgänger’id on peegeldused, otsekui tumedad moonutused, mis soovivad oma «originaalidele» halba, umbes nagu paralleelmaailma elanikud Neil Gaimani tuntud lasteraamatus «Coraline». Nüüd peavad Adelaide ja Gabe oma kodu kaitsma, püüdes samal ajal välja selgitada, kuskohast nende teisikud välja ilmusid ning mida nad õigupoolest tahavad.

Peab ütlema, et näitlejatöö on filmis meisterlik. Kõik sooritavad sisuliselt kaksikrolli ning teevad seda veenvalt ja võimsalt. Iga tegelane muutub oma teisiku tõttu veel nüansseeritumaks. Wilsonite perekonna omavaheline dünaamika on armas ja äratuntavalt hubane: vaatajale läheb nende saatus korda. Ei ole ka ilmselt üldse välistatud, et nii mõnelgi kinovaatajal võib olla Wilsonite perega lihtsam samastuda kui näiteks Tammsaare «Tõe ja õiguse» Krõõda ja Andresega, kelle elu näib tänapäeval paljudele eksootiline. Samas on aga nende teisikud tõsiselt jubedad. Eraldi tuleks näitlejatest esile tõsta Lupita Nyong’o, kes köidab võrdselt nii Adelaide kui ka kähiseval häälel lugusid vestva Redina.

Filmi lavastaja ja stsenarist Jordan Peele valdab suurepäraselt õudusfilmide grammatikat ning see võimaldab tal väga osavalt vaataja ootustega mängida.

Nagu Jordan Peele’i eelmine (Oscariga pärjatud) film «Kao ära», on ka «Meie» mõnevõrra žanripiire hägustav. Peele valdab suurepäraselt õudusfilmide grammatikat ning see võimaldab tal vaataja ootustega osavalt, kinematograafilise poeedi kombel mängida. Ühelt poolt on «Meie» algusest peale hirmuäratav ja pingeline – tegemist on igati hea õudusfilmiga. Teisalt on siin mitmeid naljakaid kohti (Jordan Peele alustas oma karjääri eduka koomikuna) ning ka mõtlemisainet jätkub pikemaks ajaks. Nii komöödia kui ka horror-film on ju tegelikult niinimetatud kehažanrid – teisisõnu, nad mõjuvad vahetult vaataja füüsisele. Neist saadav nauding on kehaline.

Ometi on näha, et Peele on oma filmis kõik väga hoolikalt, kohati isegi intellektuaalselt kokku pannud. «Meis» on kõik tähenduslik ning peensusteni läbimõeldud – loo vorm on sisuga vastavusse viidud. Siin on huvitavaid detaile, mida ei pruugi esimesel vaatamisel tähelegi panna. Ammu enne, kui punasesse riietatud teisikud kohale ilmuvad ja teisi kääridega taga ajama hakkavad, kohtab filmis topelduse motiivi. Pea kõik, mida me filmi esimeses pooles kuuleme ja näeme, saab endale teises pooles isevärki tontliku kaja, mis kogu eelneva uude konteksti seab. Mõni motiiv mõjub ka oma ainulisuses löövalt: näiteks on eriti mõjuv stseen, kus Wilsonite pere liigub rannas, ent kaamera positsiooni tõttu jääb vaatajale mulje, justkui kõnniksid nende pikad varjud nende asemel.

Foto- ja filmikunst olid ju murrangulised selle poolest, et suutsid inimese keha pea täielikult jäädvustada (ometi on selles representatsioonis alati midagi tehislikku), mistõttu on teisikute hirm nendesse meediumitesse vaat et olemuslikult sisse kirjutatud. Eriti filmikunstis on võimalik see universaalne alateadlik hirm efektide abil eksternaliseerida, st muuta väliseks, tajutavaks ja materiaalseks.

Igasugune tervik, kogukond või (kujuteldav) ühtsus põhineb alati võõra kujul. Vastandus «oma» ja «võõra» vahel on semiootiliselt üks vanimaid, et mitte öelda vanim. Kujuteldav võõra figuur ongi mingis mõttes see, mis tagab ükskõik millise (ehk siis ka kujuteldava) identiteedi – see seob mistahes heterogeense paljususe piiritletud tervikuks. Siit ka põhjus, miks hästi toimivad süsteemid sisaldavad alati ka endaväliseid elemente. Selles mõttes on huvitav, kuidas «Meie» selle vastanduse põhjalikult sassi lööb – võõrad oleme nüüd justkui meie ise.