Mari Mets: Kajar Lemberi valgeks pesemise meistriklass (13)

Kolme aasta jooksul, mis kulus prokuratuuril Kajar Lemberile esitatud korruptsioonikuritegude kahtlustusest eelmiseks nädalaks süüdistuse vormimiseks, on Lember teinud kõik võimaliku etendamaks süütu ohvri rolli. Kui mõni valib säärase negatiivse tähelepanu osaliseks saades avalikkuse vältimise või vähemalt napisõnalisuse tee, siis Lember ei näi hoolivat, et kõike, mida ta ütleb, võidakse kasutada tema vastu.

Ta on jaganud intervjuusid vasakule ja paremale, käinud koos ajakirjanikega läbi väidetavaid «kuritööpaiku», nagu Tartu linna avalik kemmerg või kõrvalise tagahoovi paar lagunenud trepiastet. Tänases intervjuus Tartu Postimehele lahkab Lember lobedalt oma kinnipidamise üksikasju, privaatsuse riivet ja sellega kaasnenud hingevalu ning taob vastu rinda, et kogu süüdistus on pastakast välja imetud.

Väljaütlemistes on ta oma süütuses kindel kui kalju, kuid tähelepanelik lugeja võib märgata, kui hoolikalt on seatud Lemberi sõnad. Näiteks küsimusele, kas ta plaanib esitada enda ja lähedaste privaatsust rikkunud jälitustegevuse asjus kaebuse, vastab Lember demagoogiliselt, et praegu on selge, et esimesel tema kinnipidamise järgsel pressikonverentsil politsei ja prokuratuur valetasid, kuna teadsid, et neil pole tõendeid, et too oleks korduvalt ja pikema aja jooksul altkäemaksu võtnud. Aga lühiajaliselt või ühe korra? See on sõnastus esialgsest kahtlustusest, mille kõlamise järel oli suur osa tööst alles ees.

Ta ütleb ka seda, et kogu politsei jälitustegevuse käigus ei lisandunud tema soodustuskelmuste uurimise pakki sisuliselt ühtegi tõendit, kuna kõik toetusetaotlused olid esitatud aastaid varem «ja seal ei saanudki midagi olla». Selle väitega ei ütle Lember aga, et ta poleks kelmust teinud, vaid et võimalikud asitõendid on lihtsalt aegunud ning enam pole alust neid uurida.

Lemberi väiteil algas uurimine PRIA avalduse peale, kuid ta peab jaburaks väidet, et fookus oli eurotoetustel, mitte temal kui avaliku elu tegelasel. Oma süütust ilmestab Lember ka rahuliku unega arestimajas veedetud ööl: «Valvuridki arvasid, et kuradi raudsed närvid: kui uks kinni kolksatas, nii norinat tuli,» vahendas Lember enda arvamust valvurite arvamusest. Millel see põhineb? Jumal teab.

Väljaütlemistes on ta oma süütuses kindel kui kalju, kuid tähelepanelik lugeja võib märgata, kui hoolikalt on seatud Lemberi sõnad.

Eurotoetuste väärkasutamise kohta kinnitab Lember, et «kõikide minuga seotud objektide puhul ei ole võimalik rääkida omaosaluse mittepanustamisest». Kui mitte kõikide, siis kas mõne puhul siiski püüdis Lember valskusega Euroopa maksumaksjate arvelt oma raha kokku hoida? Süüdistuse järgi said kaheksa inimest (sh Lember) pettuse teel toetusi 36 korral 10 objekti jaoks.

Õigust mõistab kohus ja me ei tea, kas ja milles täpselt Lember lõpuks süüdi või õigeks mõistetakse. Enesekindlust lisab talle ilmselt tänane maakohtu õigeksmõistev otsus teise altkäemaksu süüdistusega Tartu abilinnapea Artjom Suvorovi suhtes. Millist süüd aga näeb Lemberil avalikkus – selle talle sobivas suunas orkestreerimise nimel näeb ta kõvasti vaeva ning küllap teenib ka vähemalt osaliselt oma eesmärki. Kuna prokuratuur ei saa pooleliolevaid uurimisi kommenteerida, on lava olnud kõik need kolm aastat Lemberi päralt.

Ta annab juba märku sellestki, et kui esimeses kohtuastmes ei tule talle meelepärast otsust, siis see ei tähenda veel midagi: «Nagu päris elus: valimistel või ka minu kohtuloos ei pruugi esialgne võit tähendada lõplikku võitu.»