Tellijale
Elu, surm ja otsused nende vahel
26. märts 2019, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/03/25/11895851t1hf223.jpg)
Kõik algas siis, kui sain lapsevanemaks. Hoopis uus maailm, uued tunded ja mõtted. Emotsioonid, mille kirjeldamiseks tuleb käiku lasta kogu oma leksikaalne võimekus. Palun vabandust kõikide mittelapsevanemate ees, aga neid tundeid ei ole kahjuks võimalik mõista õena, vennana, tädina või onuna. Olemata ise lapsevanem. Kogemust saab jagada sõnas, aga kogetut teisele inimesele üle anda ei saa. Võin veendumusega öelda, et pärast lapsevanemaks saamist mõistan ka neid, kes lapsevanemaks saada ei taha. Kõik ei peagi tahtma.
Kui ei taha, ära saa. Kõlab ääretult lihtsalt, pidamata silmas seda, mis juhtub avalikkuse silmis nendega, peamiselt naistega, kes otsustavadki teadlikke samme rakendades – rasedust ära hoides või soovimatut rasedust katkestades – lapsevanemaks mitte saada.