Vaade: tahtmatu spikker tapjatele

Kahtluse korral tõlgendatakse aga asja süüdistatava, kirjeldatud juhtumil süüdistatavate kasuks. Ja nii ei tulnud prokuröril loobuda mitte ainult mõrva-, vaid ka tapmissüüdistusest ja esitada uus süüdistus, röövimises. Selle alusel kohus nad ka süüdi mõistis ja karistuse määras.

Pärast prokuröri niinimetatud ratsukäiku kirjutasin loo, mis tahtmatult oli justkui spikker tapjatele. Just tapjatele. Süsteem toimib siis, kui süüdistatavaid on rohkem kui üks. Kirjutades ei osanud ma aimatagi, et sama aasta oktoobris tapetakse Kohtla-Järvel üks mees. Samuti noalöökidega. Ja samuti tuleb asi arutlusele Rakvere kohtumajas, kus üks süüdistatavatest jääb küll esialgsete ütluste juurde, teine aga loobub neist. Ta ei hakka süüdistama kaassüüdistatavat, vaid lihtsalt teatab, et mingit nuga polnudki. Kahtluse tekitamiseks ei ole rohkem vajagi ehk asi toimib nii-öelda igast asendist.

Tahtmatult tekib küsimus, kas seadust peaks muutma, et süüdistatavad ei saaks eeluurimise ajal antud ütlustest loobuda. Vähemalt sel juhul, kui süüdistatavaid on rohkem kui üks.

Öeldakse, et tõe kriteerium on praktika. Seega jääb üle oodata järgmist kohtu­istungit.

Justiitsministeerium seda seisukohta ei poolda. Veelgi enam. Ministeeriumi ametnik viitas asjaolule, et kriminaalmenetluses on otsustava kaaluga just kohtumenetluses otsust tegeva kohtuniku juuresolekul antud ütlused, mitte varem kohtueelses menetluses ilma kohtu osaluseta antud ütlused. Seega tunnistab kahtlustatav või süüdistatav uurijale, et tappis küll, kuid kaks aastat hiljem meenub talle kohtusaalis, et ega ikka ei tapnud. Ja see väide on suurema kaaluga kui kohtueelses menetluses antud ütlused.

Öeldakse, et tõe kriteerium on praktika. Seega jääb üle oodata järgmist kohtuistungit. Kas prokurör muudab süüdistust, nagu pidi seda kolm aastat tagasi tegema kolleeg? Ja kas kohtunik teeb otsuse – nagu vihjas justiitsministeerium –, hinnates tõendeid oma siseveendumuse kohaselt?