Ekraanimaagia: Mis eristab filmides tuulde lendavaid rahakupüüre pärisvaluutast ja valerahast?
25. märts 2019, 19:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olgu tegu «Wall Streeti hundi», «Kiirete ja vihaste», «Halvale teele» või mõne räppari muusikavideoga – sageli näeme hunnikutes raha (enamasti dollareid) kas hunnikutesse pakitult või tuules lendamas ning selge on see, et tegeliku rahaga seal tegemist ei ole. Ometi on tele- ja filmitööstuses oluline raha ehtne välimus, mis tekitab omakorda küsimuse, kas liiga hea kunstnikutöö ometi kedagi vangi ei või saata. Raha trükkimine on ikkagi pehmelt öeldes tundlik teema.
Nagu arvata võite, on kuskil keegi, kes on filmitööstuse vajaduste rahuldamiseks sellegi nüanssiderohke teema peensusteni läbi mõelnud. Leidub aga ka neid, kes pole. «Väga paljud ettevõtted, mis toodavad kunstraha (prop money), teevad seda tegelikult illegaalselt, mis võib filmile või sarjale võtete sulgemise, trahvi või isegi vanglakaristusega lõppeda,» sõnas asja uurinud CNNile USAs Atlantas (mida tänu maksusoodustustele ja vilkale filmitootmisele uueks Hollywoodiks peetakse) tegutseva rekvisiidiettevõtte RJR Props juht Rich «RJ» Rappaport, kes enda sõnul lähtub viimseski kui üksikasjas seadustest. Just tema ettevõtet usaldavad suured Hollywoodi filmistuudiod ning ka eelnimetatud filmides kasutati just tema toodetud kunstraha.
Ameerika Ühendriikides reguleerib kunstraha tegelikult föderaalseadus, mis näeb ette, et kunst- või mänguraha tohib olla vaid ühepoolselt trükitud ning märgatavalt suurem või väiksem kui käibel olevad rahatähed. Mõistagi võib see sobida suveniiripoodidele, ent mitte filmitegijatele. Nii on mõnikord sellest tulnud ka paksu pahandust: näiteks «Tipptund 2» võtetel Las Vegases lasti õhku 1 miljardit dollarit ehtsa moega kunstraha, mistõttu lendlesid mõned neist võtteplatsilt kaugele ning jõudsid otsapidi raharinglusse. Pärast seda juhtumit hakati filmitegijate «varavalvuritel» võimude poolt teravamalt pilku peal hoidma ning tekkis vajadus meetodi järele, mis võimaldaks mitte valeraha trükkimise süüdistuste pärast kohut käia.
Nii toodavad tippklassi kvaliteediga kunstraha tootjad kaht sorti kupüüre: selliseid, mis paistavad ka lähivõttes ehtsad (aga see-eest vaid ühepoolselt trükitud), ning selliseid, mis tunduvad umbes 30-40 cm kauguselt ehk käsivarre pikkuselt päris (kahepoolsed). Lahendus probleemile? Muidugi optiline illusioon.
Selleks, et kunstraha oleks seadusega kooskõlas, ei tohi kunstraha kujundus kasutada ehtsat rahakujundust moonutatud moel, seega tuleb kasutada originaaldisaini. Kõige kallimad ja kvaliteetsemad tegijad toodavad raha ka eri kulumisastmes ja värvitoonides, pettes peaaegu et täielikult ära igaühe, kes raha lähemalt ei vaata. Tegu on käsitööga, kus 15-20 inimest sageli laua taga rahatähtedele kohviplekke peale teeb ja raha näppude vahel rullib, et tekiks kasutatud raha mulje.
Erinevused tegeliku rahaga on tegelikult märkimisväärsed: «United States Federal Reserve» asemel on 100-dollarilise rahatähe peale trükitud nt «Unreal Fake Currency Reserve» või midagi muud taolist, mis selgelt ütleb, et tegu pole ehtsa rahaga. Ka on 100-taalasel Franklini portree originaaltöö, mille all pole tema nime. Ka käsikirjalised allkirjad ütlevad otsesõnu, et need pole ehtsad: «Ima Not Real» ja «Not Real Currency». Isegi «United States» on kirjutatud W-ga.
Vaata ise:
Ja palju selline kunst ka maksab? Rahapakk, milles on 100 rahatähte, läheb filmitegijaile maksma 45-65 dollarit. Käsitsi kulutatud raha eest tuleb pakile veel 20 dollarit hinnas otsa.
Üheks RJRProps suurimaks ja keerukaimaks tellimuseks oli toota raha Netflixi menusarjale «Ozark», kus raamatupidajast isa koos perega Mehhiko narkokartellile raha on sunnitud pesema. Rahahunnikuid on sarjas palju, raha käib käest kätte ja kotist kotti palju ning muu hulgas tuli suisa terve üks majasein rahast täis toppida ja kõik pidi ehtne välja nägema.
