Maavälise elu otsingud: oleme ületanud 4000 eksoplaneedi piiri

Eksoplaneetide arvu plahvatusliku põhjuseks on uute võimsate satelliitide töö, mille tulemusena on kogunenud suurel hulgal senisest oluliselt kvaliteetsemaid andmeid. Seejuures on möödas vaid veidi üle 30 aastat esimese Päikesesüsteemi-välise planeedi avastamisest. Hinnanguliselt peaks enamusel Linnutee galaktika tähtedest olemas olema vähemalt üks planeet.

Kui palju neid planeete täpselt leitud on, sõltub aga juba konkreetsest arvepidajast ja kriteeriumidest, mille järgi need võimalikke eksoplaneete kinnitatuks loevad. Näiteks Pariisi Observatooriumi hallatava Eksoplaneetide Entsüklopeedia järgi on 4000 planeedi piir juba ületatud. Samas NASA eksoplaneetide arhiivis on sellest puudu veel vaid 74 leidu. Samas ootavad kinnitamisjärjekorras koguni 443 võimalikku planeeti NASA Tessi kosmoseteleskoobi andmestikust ja lisaks neile veel 2423 Kepleri teleskoobi nähtut, kirjutab BBC.

Planeetide tuvastamise teeb keeruliseks tõsiasi, et ega teleskoobid neid otseselt näegi – pimeda maailmaruumi taustal ümber tugeva valgusega tähtede tiirlevad eksoplaneedid ei paista lihtsalt välja. Nende leidmiseks on kasutusel kaks peamist meetodit. Neist esimese, nn transiidimeetodi puhul hoitakse teleskoobisilma pikaajaliselt tähel ning hea õnne korral suudetakse tabada moment, kui planeet oma orbiidil tähe eest läbi liigub ning põhjustab sellega tähe valguse ajutise nõrgenemise. Teise, vanema ja mõnevõrra ebatäpsema meetodi puhul on aga planeedi eksistentsi märgiks tähe võbelemine, mida põhjustab tema ümber tiirleva planeedi gravitatsiooniline mõju. Mõlemad on aga vaid esialgsed vaatlused, mis vajavad eksoplaneedi kinnitamiseks edasisi uuringuid.

Kaugete planeetide tuvastamine ei ole aga seniajani toonud kaasa maavälise elu leidmist. Selleks, et elu saaks üldse tekkida, peaksid planeedid ise paiknema oma tähtede nn elukõlbulikus tsoonis, kus on võimalik vedela vee olemasolu. Selliseid planeete leidub. Teine, 2018. aastal kindlaks tehtud tingimus on aga seotud planeedile jõudva ultraviolett-kiirgusega. Nimelt näitasid grupp teadlasi möödunud aastal, et elu tekkeks peaksid planeedid paiknema veel ka oma tähe nn abiogeneesi tsoonis – alas, kus UV-kiirgus on piisavalt nõrk, et hoida ära kogu elu hävitamine, aga samas piisavalt tugev, et võimaldada suurte keeruliste orgaaniliste molekulide teket, kirjutab New Scientist.

Paraku ei kipu vedela vee ja täpselt õige tugevusega UV-kiirguse olemasolu kokku langema. Ühes hiljutises uuringus kontrollisid Puerto Rico Ülikooli teadlased Mrcos Jusino-Maldonado ja Abel Mendez tervet hulka eksoplaneete, millest vaid 49 asusid oma kodutähe elukõlbulikus tsoonis. Nendest omakorda vaid kaheksa paiknesid veel ka abiogeneesi tsoonis ning nendegi puhul näib, et eluga võib seal nigelalt olla, kuna arvutuslikult on tegu pigem gaasiliste kui kiviste planeetidega.