Vanemad on hukas

Andrei Liimets
, filmikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Zain Al Rafeea (esiplaanil) teeb filmis «Kapernaum» muljet avaldavalt võimsa rolli.
Zain Al Rafeea (esiplaanil) teeb filmis «Kapernaum» muljet avaldavalt võimsa rolli. Foto: Kaader filmist

Filmi «Kapernaum» käima lükkav motiiv köidab oma provokatiivsuses otsekohe tähelepanu. 12-aastane Zain kaebab kohtusse omaenda vanemad, pannes neile süüks, et perekonna kitsikust arvestades on üldse võetud nõuks sugu jätkata. Kohtudraama asemel toob lavastaja Nadine Labaki vaataja ette aga südantlõhestava loo sellest, kuidas poiss sedavõrd äärmusliku sammuni jõuab.

Labeki veetis osaliselt amatööridest koosneva näitlejate ansambliga Beiruti slummides pool aastat ning sadadest tundidest suuresti improviseeritud ja juhuslikult sündinud materjalist jõudis lõpuks montaažilauale 12-tunnine lõige. Raskustega trimmiti see kahele tunnile, ent vahetu tunnetus ja sündmuste kulgemise loomulikkus sellest ei kaota. «Kapernaum» mõjub dokumentalistliku rännakuna läbi peategelaste elu, mitte dramaturgia reeglite alusel üles ehitatud väljamõeldisena. Viimast reedavad õigupoolest vaid filmi algus ja lõpp.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles