Kajar Lember: olin üheksa kuud justkui alasti

Süüdistuse esitas prokuratuur talle alles eelmisel nädalal. Ettevõtja ja endine linnajuht ning poliitik on arvamusel, et kogu süüdistuse sisu on pastakast välja imetud. Oma esimeses pikemas usutluses räägib Lember avameelselt, kuidas ta kinni peeti, milliseid meetodeid uurimisel kasutati ning kuidas on kahtlusaluse staatus tema elu mõjutanud.

Kui üks asja uuriv tegelane siiralt usub, et ma läksin juuksurisse eesmärgiga saada tasuta juukselõikus, siis vääriks see inimene minu hinnangul psühhiaatrivisiiti, mitte kõrgepalgalist ametikohta.

Kajar Lember, meenutage hetkeks seda pea kolme aasta tagust päeva, mil teid Tartu raekojas kinni peeti ja arestimajja viidi?

Raekoja trepil ja minu kabineti ukse taga ootas mind täiesti tavalise teisipäeva hommikul viis või kuus politseinikku, kelle pilk näis ütlevat «teed ühe vale liigutuse, paneme sind siinsamas pikali», kuid käsi õnneks raudu ei pandud. Kui kabinetti sisenesin, võeti minult kohe ära mobiiltelefon ja alustati põhjalikku läbiotsimist. Paar tundi hiljem teatati, et minu kabinetis on toimingud lõpetatud ja järgmisena võetakse ette minu auto ja kodu.

Nähes karja tegelasi minu kodu tuulamas sellise õhinaga, nagu võiks sealt leida mõrvarelva, oli pehmelt öeldes oksele ajav. Küllap otsiti raha või kinkekaarti, aga paraku polnud seal kumbagi.

Mida te toona mõtlesite, et milles asi, ning kas saite selgelt aru, milles teid kahtlustatakse?

Ei saanud ikka üldse aru, enne kui õhtul anti esialgset kahtlustust lugeda. Ja siis ma vaatasin seda kui ikka väga arusaamatut teksti.

Kui kaua arestimajas viibisite?

Mind õnneks päris 48 tundi kinni ei hoitud, pidin seal viibima ühe öö ja peaaegu kaks päeva. Eks see öö oli isegi omamoodi uus kogemus. Kuna päev oli olnud päris väsitav ja teha seal ju midagi pole, siis suure osa ööst ma isegi magasin.

Kahtlustuse sisu põhines toona, 2016. aasta maikuus peaasjalikult sellel, nagu oleks te kinni peetud korruptsioonikuritegude pärast. Reedel ilmsiks tulnud süüdistuses on korruptsioonikuritegude osakaal pigem väike. Kas olete ise aru saanud, kuidas selline süüdistus kokku sai?

Lugege esimest prokuratuuri pressiteadet aastal 2016, milles mind tembeldati üheselt altkäemaksu võtnud isikuks. Soodustuskelmustest mitte ühtegi sõna. Nüüd teatab aga prokuratuur, et avalikkus on minu kaasusest pisut valesti aru saanud, sest tegelikult on rõhk ikka majanduskuritegudel. Tule, taevas, appi!

Kas saab keeleliselt veel ilusamat udu kirjutada, selle asemel et ausalt öelda, et kogu altkäemaksukaasusest on alles üks episood, kus ma kellegi arvates sain altkäemaksuna üheksa euro väärtuses juukselõikuse. Alles on ka üks episood seoses Raadil asuvate kinnistute korrastamisega, kus mul väidetavalt oli isiklik huvi. Kinnitan veel kord, et ainuke huvi seal oli saada territoorium ERMi avamiseks korda. Selle kohta on esitatud ka prokuratuurile lisatõendid, mis sisuliselt välistavad isegi võimaliku kuriteokoosseisu, kuid prokuratuur loobus selle tõendi kasutamisest.

Kahtlustuse saamisest kuni süüdistuse esitamiseni kulus pea kolm aastat. Kuidas te oma elu kahtlustuse saamise järel ümber korraldasite?

Tegelen ettevõtlusega, kuid möönan, et selle protsessi pärast on see ikka päris keeruline. Kahtlustuse tõttu oled finantsasutuste jaoks justkui punane rätik. Seda kahju ei saa kunagi heaks teha.

Kriminaalasi sai alguse juba 2014. aastal. Mis oli toona kriminaalasja algatamise aluseks?

Asi algatati PRIA avalduse alusel, uurimaks ühe ehitustöid teostanud firma tegevust, kes ka minu objektidel ehitustöid tegi. Hakata nüüd rääkima, et fookus ei olnud minul kui avaliku elu tegelasel, vaid pigem eurotoetustel, on ju täielik jaburus. Sisuliselt ei ole kogu jälitustegevuse käigus lisandunud soodustuskelmuste pakki ühtegi tõendit, sest kõik need toetustaotlused olid esitatud aastaid varem ning seal ei saanudki midagi olla. Ehk kas tõesti see kõik oli selle nimel, et tõestada minu «altkäemaksuna käsitletava hüve» saamist. Pole nagu väga usutav.

Milline nägi välja jälitustegevus?

Minu telefoni kuulati pealt, kõiki sõnumeid ja e-kirju vaadati, loeti ja salvestati, lisaks jälgiti mind varjatult hommikust õhtuni. Sellisel viisil olin justkui alasti üheksa kuud, septembrist 2015 kuni juunini 2016. Vähe sellest, enne seda, alates detsembrist 2013 koguti minu ja paljude teiste isikute telefonisideandmeid ja analüüsiti detailselt minu suhtlusringkonda ja suhtlustihedust. Politsei on kasutanud analüüsi, kust nähtub, mis numbril kõned tehakse, millises koguses, kellele helistatakse, kus need telefonid asuvad ja kui pikk kõne oli. Luba selleks võeti muide alles aasta hiljem. Õnneks on õiguskantsler juhtinud tähelepanu sellele, et selline sideandmete kogumine ja kasutamine ei pruugi olla õiguspärane.

Selge on see, et sellises kohtuprotsessis ei saa mina olla tegelikkuses võitja ei süüdi- ega ka õigeksmõistmise järel.

Kas teil on mõttes esitada kaebus teie ning lähikondlaste privaatsust rikkunud jälitustegevuse asjus?

Eks vaatame, kuhu see protsess tüürib. Praegu on ju selge, et esimesel pressikonverentsil politsei ja prokuratuuri esindajad valetasid, sest nad teadsid, et neil puuduvad tõendid selle kohta, et ma olen võtnud korduvalt ja pikema aja jooksul altkäemaksu.

Minu jälitamise käigus on lindistatud ja pildistatud paljusid tuttavaid, erakonnakaaslasi ja lähedasi – mitte kedagi pole sellest teavitatud, samas uurija väitis üsna ülbelt, et nad pole kellegi eraelu riivanud. Mis kuradi riigis me elame, kui politsei jälgib ja pildistab, nagu ise tahab, näiteks minuga vestlevat riigikogu liiget, ja siis teatab, et teda pole nagu millestki teavitada.

Kas te tunnistate, et olete teinud vigu, mis andsid alust teile esitatud süüdistusele?

Kindlasti on minu kõige suurem süü minu lahtine ja avatud tekst. Tõenäoliselt läheb ka pärast seda intervjuud politseis ja prokuratuuris lahti uus operatsioon «Lemberi suu lukku» või midagi selletaolist. Uskuge, ma olen nii läbi uuritud, et kui ma oleks vales kohas peeretanud, siis oleks see ka toimikus.

​Kinnitan endiselt, et Tartu abilinnapeana töötades ei ole ma teinud ühtegi otsust, mis ei oleks Tartu ja tartlaste huvides või oleks kuidagi minu isiklikes huvides. Kordan, et kui üks asja uuriv tegelane siiralt usub, et ma läksin juuksurisse eesmärgiga saada tasuta juukselõikus, siis see inimene vääriks minu hinnangul psühhiaatrivisiiti, mitte kõrgepalgalist ametikohta.

Eurotoetuste kohta saan kinnitada, et kõikide minuga seotud objektide puhul ei ole võimalik rääkida omaosaluse mittepanustamisest. Kavatsen seda ka tõestada ning kui terve mõistus võidab, siis pole see ka väga keeruline.

Olete süüdistust oodanud pea kolm aastat. Karistusseadustik näeb ette, et soodustuskelmuse eest võib süüdimõistmise korral määrata kuni kolm aastat, altkäemaksu võtmise eest kuni viis aastat vangistust. Samas olete juba süüdistuse ootamise ajal pidanud paljust loobuma.

Iseenda ja väga paljude lähedaste ning kahjuks ka laste elu on ikka täiesti sassis. Mingis võtmes on selline ooteasend veelgi hullem ja see tuleks küll sellistes protsessides kuidagi karistuse hulka määrata või vähemalt sellega arvestada võimaliku karistuse määramisel.

Loodan väga selle päevani välja vedada, kui teoorias võiks tulla süüdimõistev kohtuotsus, et ma tõepoolest olen ühel issanda aastal enne jõule saanud juuksuris käies kallistuse ja tasuta juukselõikuse näol altkäemaksu ning selle eest mõistetakse mulle reaalne vangistus. Ma arvan, et see kaasus muudab juba kohtusse jõudmisega arusaamu Eesti õigussüsteemi tõlgendamise võimalustest ja mine tea, kuhu see protsess veel jõuab.

On teil mõningaid mõtteid, kuidas remontida Eesti korrakaitse- ja õigussüsteemi, nii et keegi ei peaks samamoodi kui teie elama kahtlusalusena sedavõrd pikki aastaid?

Saan aru, et inimesed teevad struktuurides oma tööd, aga kaine ja ratsionaalne mõtlemine peaks ikka alles jääma. Eneseteostus on mõistetav, aga enese eksimatuse tõestus sellisel kohal mitte. Ma arvan, et minu kaasuse maksumust saab arvestada sadade tuhandete eurodega ning suures osas on see kulutatud sellele, et tõestada, et ma olen altkäemaksuvõtjast korruptant, mitte sellele, et saada paberipakid kokku soodustuskelmuste teemal, nagu praegu on püütud väitma hakata. Need materjalid olid juba koos kahtlustuse ajal.

Eks nüüd on teie saatus kohtu otsustada. Milline saab teie elu olema süüdimõistmise või õigeksmõistmise järel?

Ütleks, et kui tervis vastu peab, siis elan edasi. Ma isegi ei hakkaks ennustama, sest lõpptulemus on tõenäoliselt veel aastate taga. Selge on see, et sellises kohtuprotsessis ei saa mina olla tegelikkuses võitja ei süüdi- ega ka õigeksmõistmise järel.

Loe pikemalt Tartu Postimehe veebist.