Neljapäeval astus Tallinnas klubis Rock Café üles saksa hevilegend U.D.O. Kuna Eestimaa hevikad on pikalt kuival olnud, tõi vanameistri kontsert saali püsti täis. Vaata galeriid!
Arvustus ja galerii: Saksa hevimasin tegi Rock Cafes uut ja vana
/nginx/o/2020/04/17/13059797t1h1243.jpg)
22. märts 2019, 12:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
66-aastane saksa hevihunt Udo Dirkschneider tatsab Eesti lavalaudadel tihemini kui mõni ebaaktiivsem kodumaine tegija, astunud viimati Tallinnas üles 2017. aasta novembris. Nagu näha, pole eestlaste armastus heviklassika vastu selle arvelt siiski raugenud.
Kuna klassikalisi vanakooli hevibände pole nüüd mõnd aega pealinna sattunud, meelitas U.D.O. seekord kohale oodatust rohkem huvilisi ning pani püsti korraliku rokipeo. Lausa nii korraliku, et lava ees raevukalt esireakoha eest võidelnud meesterahvad olid end pidupäeva puhuks ja kontserdi alguseks «parajalt» purju joonud.
Niisiis heidutasid siinkirjutaja kontserdielamust ainult need härrased, kes pidasid lavale vaatamise asemel tähtsaks publikut selfie-kaameraga järjepanu filmida. (Ausalt ka, filmige siis vähemasti lava, mitte ärge vehkige kaasvõitlejatel välguga näos!)
Kusjuures üks härra oli oma telefonikaamera salvestusvõimekusest lausa nii vaimustuses, et pistis filmimise ajaks täis õllepurgi põlvede vahele. Võite kolm korda arvata, kui kaua see purk seal püsti püsis ning kelle tossud Saku originaali juga märjaks kastis. Võtke ennast kokku ja hoidke kontserdil telefonid taskus, keegi ei vaja teie häguseid jäädvustusi! Youtube'is on kõik juba olemas.
Ah jaa – ühed keskeas meesterahvad suutsid esiridades trügimise käigus suisa kaklema minna, häbi ka teile!
Kontsert see-eest pettumust ei valmistanud ning laias laastus aitas asjale kaasa ka publik, kes Accepti hittide puudumisest hoolimata ilusti kaasa laulis ja näppu viskas. Nimelt on Dirkschneider, Accepti kunagine laulja, otsustanud toonased hittlood repertuaarist lõplikult välja jätta ning esitada vaid soolomaterjali.
U.D.O. fännide jaoks igati tänuväärne tegu, kuna 30 aasta jooksul välja antud sooloplaatidel on suurepärast materjali küll ja veel. Kuidas Accepti fännid, kes vanameistri soolokarjääri nii pingsalt jälginud pole, sellesse suhtuvad, jään vastuse võlgu. Tänuväärt on see ikkagi ka nende jaoks, kuna avastamisrõõmu pakub U.D.O. kullavaramu küllaga.
Kui kontserdile saabus Dirkschneider kargu najal, polnud laval liigeseprobleemidest haisugi ning vanameister rokkis täpselt nii nagu vähemasti 2013. aastast saati, mil mina teda esimest korda oma silmaga nägin. Rõõm näha, et üle 40 aasta lavalaudu kulutanud hevihundi silmist pole sära kadunud. See on mees, kes armastab laval ja publiku ees olla, ning nii kisub ka vaatajal-kuulajal tahes-tahtmata suu kõrvuni. Räägin siinkohal enda eest.
U.D.O. esitles kontserdil eestlastele kaht uut bändiliiget. Bändis üle 20 aasta mänginud Fitty Wienhold riputas mullu isiklikel põhjustel bassi varna ja tema asemele astus kivis (jah) silmadega sloveenlane Tilen Hudrap, esmapilgul kui vana bassimehe noorem versioon.
«Rütmikitarri» mängib nüüd sakslane Dee Dammers, kes tundus praegu oma positsiooniga vägagi rahul olevat – lai naeratus pidevalt näol. Küll ta murdub! Nagu aeg on näidanud, siis teised kitarristid bändis kaua ei püsi. Soolokitarrist Andrei Smirnov on nii võimekas, et mängib stuudios kahe eest, ning küllap pole teistel lihtne oma ideid läbi suruda, kui temasugune geenius on ruumis.
Bänd küttis soolokraami najal pea kaks tundi jutti, vahele üks trummi-, bassi- ja kitarrisoolo, ning U.D.O. fännina kinnitan, et materjali jaguks pikemaltki. Eelviimane kauamängiv «Decadent», olgugi et keskpärane album, jäi täiesti mängimata, samuti ei kõlanud vana klassika «Mean Machine».
Esikohal oli uus plaat «Steelfactory», millelt mängiti lausa kuus lugu. Nende seas ka «Hungry and Angry», mis on liialdamata üks piinlikumalt kehvemate sõnadega laule, mida kuulnud olen (jah, isegi Caatri «O Si Nene» pole nii hull). Lugege ise:
«Hungry And Angry» (näljane ja vihane)
If you're looking for something (kui sa otsid midagi)
And you're thinking of nothing (ja sa ei mõtle mitte millestki)
If you think you're somebody (kui sa arvad, et oled keegi)
One day you'll be lucky (ühel päeval oled õnnelik)
High and dry (kuival ja hädas)
Hungry eyes (näljased silmad)
Read my lips (loe mu huultelt)
Sunken ships (uppunud laevad)
We are hungry and angry (me oleme näljased ja vihased)
We are hungry for you (me oleme näljased sinu järele)
We are hungry and angry (me oleme näljased ja vihased)
Hungry and angry for you (näljased ja vihased sinu järele)
Hey you bastard (hei, tõbras)
Hey you slime (hei, limukas)
Hey you monster (hei, koletis)
You'll be mine (sa saad minu omaks)
So I think you're a nothing (nii et ma arvan, et sa oled mitte keegi)
You mean nothing to me (sa ei tähenda mulle midagi)
So you try to be someone? (nii et sa üritad olla keegi?)
Think you'll be lucky? (arvad, et sul veab?)
Kuigi Dirkschneider pole kunagi eriline lüüriline geenius olnud, siis ühegi teise loo üle mul nurisemist pole. Pealkirjas pole sugugi asjatult kirjas, et tehti «uut ja vana»: setlist oli tõepoolest parajalt mitmekesine, et rahuldada igat sorti U.D.O. fänni, ning sealjuures kehvad või keskpärased laulud välja jätta (ühe mainitud erandiga).
/nginx/o/2019/03/21/11884162t1h1c73.jpg)
Õhtu tipnes 1987. aasta debüütalbumilt pärineva sõjavastase hümniga «They Want War», mil pole heviajaloos küll sellist tähtsust nagu Accepti «Metal Heartil», kuid on minu südames sellele vaatamata üsna soojas ja kindlas paigas olemas.
Udo on nagu see vana kooliaegne sõber, kellega ei pea ilmtingimata iga nädal või kuu või isegi aasta suhtlema, aga kui ta kord jälle külla tuleb, jagub juttu, nalja ja rõõmu pikemaks. Tänan, et tulite, ootame teid jälle!