Tellijale
Väino Linde: Märtsiküüditamise õudus
22. märts 2019, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ma väikese poisina maal elasin, tehti meie peres vormirooga erilise kujuga malmnõus, mida kutsuti Siberi potiks. Tookord ma veel ei teadnud, et ema oli selle kaasa toonud Novosibirski oblastist, kuhu ta küüditati 1949. aasta märtsis. Oma üleelamistest tegi ema märkmeid, mida siinse kirjatüki puhul kasutan.
25. märtsi hommikul oli minu ema Leida üksinda oma sünnikodus Korju talus Kilksama külas endises Sauga vallas ja lüpsis laudas lehmi. Tema ema ja õde olid juba öösel küüditamise kartuses Pärnusse sugulaste juurde peitu läinud. Aga keegi pidi ju kodu hoidma jääma. Ema üleskirjutus: “Reede hommikul kell pool kaheksa sõitis auto püssimeestega meile. Tehti akt ja mulle loeti ette määrus, et kuulun väljasaatmisele kui kahtlane ja seadusevastane inimene. Anti kaks tundi aega enda seadmiseks ja asjade pakkimiseks.