Eesti asub kindluses väikest pragu otsima

Andres Vaher
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Steven Davis (paremal) ja Jonny Evans
Steven Davis (paremal) ja Jonny Evans Foto: ©inpho/presseye/brian Little/Imago/inpho Photography

Kui 1970ndatel teadis (jalgpalli)maailm Põhja-Iirimaad George Besti järgi, siis praegu elab mälestus Manchester Unitedi legendist edasi, ent «rohevalgeks armeeks» kutsutav väikeriigi koondis on kuulsaks saanud suurepäraste tulemustega.

Sügisel 2011 kaotas Põhja-Iirimaa kaks korda Eestile. Neli päeva enne sama aasta lõppu haaras Michael O’Neill lati alt läbi jooksnud Nigel Worthingtonilt treeneriohjad. Kiirteed paradiisi ei paistnud kuskilt: MM-valikgrupp lõpetati neljandana, fännid skandeerisid: «O’Neill out! O’Neill out!» Kohalikud ajakirjanikud muigavad nüüd, et toona jäi uus muudatus tegemata proosalisel põhjusel: kedagi paremat polnud kuskilt võtta.

Jumal tänatud, et polnud. Sarja EURO 2016 alustati viiendas tugevusgrupis, ent lõpetati esimesena, seljataga Rumeenia, Ungari, Soome, Fääri saared ja Kreeka! Vähe sellest: finaalturniiri debüüdil rühiti otsemaid 16 parema sekka. Tegemist polnud pimeda õnnega, sest järgnenud MM-valikturniiril tunnistati alagrupis vaid Saksamaa ja play-off’is Šveitsi paremust.

Et Besti kantsi jalgpalli uuestisünd oleks täielik, on sootuks värske ilme saanud ka Windsor Parkis laiuv rahvusstaadion.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles