Heiki Lill: hea omanik ja töötajate näguripäevad

Kliendi rahulolu sõltub veel ka toote vajadusest ja lisandväärtustest. Kui inimesel on janu, siis ta võib ju osta mulliga, mullita, mineraal- või mingi erilise maitsega vett. Samas, kui on häda käes või raha napib, piisab ka lihtsalt kraaniveest või allikast peoga ammutamisest. Ei ole vaja uhkeid ümbriseid. Seega näiteks vee pudelisse panija panustab pigem lisandväärtusele. Sellest ka kallim hind.

Kuid kui palju saab ettevõtte omanik kokku hoida näiteks tööjõukuludelt? Selle kuluartikli alla käivad samuti erinevad näitajad: palk koos maksudega, ka puhkusetasud, haigusrahad (lisaks veel haiguse ajal lisatöö tegemise kulu), lõunapausid (tööd sel ajal ju ei tehta), puhkeruum (tuleb sisustada, kütta, elektriga varustada, puhastada) ja ka töötajate WC. Ka seda nimekirja saab jätkata, sõltub ju ettevõtte eripärast, asukohast, töötajatest ja, miks mitte, ka aastaajast.

Riigile kuuluvad ettevõtted tavaliselt otseselt midagi ei tooda. Küll aga pakuvad riigiettevõtted teenuseid, mida ühiskonnas tarbitakse. Ka teenuse osutamisel kehtivad sarnased reeglid, nagu tootmisel. Ehk ainult mõningate eranditega. Küll aga peab märkima, et riigile kuuluvates asutustes ei ole alati eesmärk kasumi taotlemine. Kasu on aga kasvõi riigi alamate rahulolu, mis maksurahana teistpidi riigikassasse tagasi tuleb.

Samas seisneb riigiettevõtete finantseerimise probleem pigem selles, et nad on väljaspool tavapärast konkurentsi ning see võib omakorda viia kas ala- või ülerahastamiseni riigieelarvest. Ülerahastamise probleem tavaliselt kaua ei kesta, poliitikud märkavad seda ning rahastust korrigeeritakse. Samuti märgatakse ka alarahastust, kuid seda mingil põhjusel keegi ummisjalu korrigeerima ei torma. Pigem on tavaline, et alarahastatud riigiasutus vireleb aastaid ning saab lõpuks tulekahju kustutamiseks natuke juurde, seejärel põud jätkub.

Kogu eelkirjeldatu põhjustab lõpuks töötaja läbipõlemise, mis omakorda suurendab haiguspäevade kasutamist ja see jällegi …

Mida siis põuaperioodil ette võetakse? Asutakse optimeerima. Töötamiseks võetakse kasutusele puhkeruumid – töötajad hakkavad lõunapause pidama klientidega samas ruumis. Töötajate hulka vähendatakse – lisaks klienditeenindamisele haarab töötaja nüüd ka mopi ning puhastab vahelduseks põranda ära. Koos puhkeruumiga läheb ka töötajate WC klientide kasutusse – küll töötaja saab ka oma asja ära aetud. Tegelikult ei ole töötajal ka oma kontorilauda tarvis, mis siis, et arvutis on delikaatsed isikuandmed. Haigestunud töötaja asemel ei pea kedagi tööle kutsuma – abivalmis kolleeg töötab mitme eest.

Kui loetletud juhtumeid eraldi võtta, polegi ehk kõige hullem. Kuid … need näited on pärit asutusest, mis tegeleb erihoolt vajavate inimeste hoiuga. Ehk siis töötajatelt on ära võetud puhkeruumid, et sinna majutada hooldusaluseid. Lisaks pole töötajatel oma tööruumi, delikaatseid isikuandmeid vaadatakse arvutist, mis paikneb hooldusaluste päevaruumis, ning samal ajal võib teine klient olla töötaja selja taga. Tuleb ette, et kahekesi tööl olema pidanuist üks on haige, teine teeb kahe eest. WCd jagab hoolealustega, isegi lõunat ei saa omaette süüa.

Kogu eelkirjeldatu põhjustab lõpuks töötaja läbipõlemise, mis omakorda suurendab haiguspäevade kasutamist ja see jällegi … Kõrvaltvaatajana tekib aga küsimus, mida arvavad need omaksed, kelle lähedased on hooldamiseks viidud? Kas turvalisus, isikuandmete kaitse, töötajate üleväsimus ja stress ei pane muretsema?

Teenuse ostmine erasektorist tähendaks lihtsalt kallimat hinda. Samas, kui ollakse riigi tasandil valmis maksma kallimat hinda ühiku eest, siis võiks seda teha nüüdki, et tagada nii klientidele kui ka töötajatele rahulolutunne.