Lugeja kirjutab: elu ei maksa raisata halbadele tegudele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elus ei tohiks olla ühtegi minutit, mis kulutatud tühjale-tähjale, rumalustele, hävitustööle või teistele muud viisi halva tegemisele. Peame oma elupäevadesse suhtuma austusega igal hetkel ning elama nii, et me ei tunneks ennast väheväärtuslikena.
Paljugi sõltub sellest, millised inimesed on meie ümber ning kas nende hoiakud ja tõekspidamised toetavad või takistavad meid. Kaaslastega, kelle seltsis on kerge ja kes sind aitavad, jõuad kaugele.
Sestap peamegi üles leidma selle, mis meid elus edasi aitab, ja oskama vältida kõike, mis meie tegemisi pidurdab. Suurim mürgitaja ja hävitaja on tihti kadedus. See laastab kadestaja vaimu ja pärsib tegutsemisvõimalusi. Võidelda sellega on keeruline, kuid püüdma peab.
Tuleb meeles pidada, et kadetsedes mürgitad tegelikult iseennast. Kurjus, mida tunned teiste suhtes, pöördub lõpuks ikkagi sinu vastu. Kurjust täielikult vältida ju ei saa, kuid ometi võib sellest mitte välja teha, lämmatada juba eos. Ei ole mõtet räigetele sõnadele räigelt vastata või inetute tegude eest samamoodi «tagasi teha». Duell ei ole hea lahendus.
Teistele halba tehes tegelikult alandad iseennast. Kui halvale halvaga vastata, saavad kõik kannatada. Võidumeest ei ole.
Inimese elu on väärtus, mille on talle andnud tema vanemad ja lähikondsed. Iga inimene on indiviid, kellel käia oma rada. Meil pole õigust teisi teelkäijaid segada, kuid siiski on meie enda valida, milliste tegudega oma eluteed täidame.
Pensionipõlves loeme kokku oma «sambad» ja saame hinnata, kui väärt see meie elu siis ikka on tegelikult olnud. Minu meelest on tõeliselt väärtuslik vaid see osa ajast, mil elatud head tehes. Hävitustööks ja teiste halvustamiseks kulutatud aeg aga on raisatud. Mida varem seda mõistame, seda parem.