Kurb tõsiasi: dementsed hakkavad lapsi «kaotama» ning lähedasi pahategudes kahtlustama
18. märts 2019, 14:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/03/18/11874520t1he6eb.jpg)
Marju ema mäluprobleemid ilmnesid kui välk selgest taevast. «Ükspäev ütles ta mulle, et laenas majaelanikule 30 eurot. Küsimise peale, et kellele laenati, ei osanud ta öelda, kas see oli mees või naine või mis korterist,» meenutas Marju. Väidetav laen jäigi tagasi saamata.
Ent see oli alles algus, kirjutab Pealinn. Seejärel muutus pangakaardiga raha väljavõtmine väga riskantseks. «Emal oli tekkinud komme automaadi ees endale kõva häälega PIN-koodi öelda, et mitte valesti numbreid vajutada,» meenutas Marju probleemide kuhjumist. Kord helistas ema ka tütretütrele ja oli väga endast väljas – tal olevat laps kaduma läinud.
«Ta väitis, et oli magama jäänud ja keegi oli sel ajal lapse ära varastanud või oli laps kaduma läinud,» rääkis Marju. Vanaema oli oma mures nii veenev, et lapselaps jäigi seda uskuma. Tegelikult polnud talle mingit last hoida toodud. Perearst, kellega meelepetete teemal nõu peeti, ütles, et dementsusega vanainimestel juhtub tihti, et nad otsivad taga kadunud beebisid või hoidmiseks toodud lapsi.
Rahvastiku eluea tõusuga eakate dementsussündroom Eestis üha sageneb. Hea õmbleja ei suuda äkki teha ka lihtsamat rõivaste parandustööd ja on unustanud varasemad oskused. Pea võimatu on tal uue mobiiltelefoniga hakkama saada ja isiklikku hügieeni ei väärtustata enam nii nagu varem. Seni sõbralik vanainimene muutub riiakaks ja kahtlustavaks ning usub tõemeeli, et lähedased soovivad talle halba.
«Tihtilugu inimesed ei mõista, et ema või isa iseloomu muutumine pole mitte kiusu ajamine, vaid selle taga on haigusseisund, mida tuleb kindlasti diagnoosida, et inimene saaks õigeaegset ja pädevat ravi ning lähedased professionaalset nõustamist,» ütles Tallinna diakooniahaigla tegevusterapeut Hanna-Stiina Heinmets.
Tema sõnul avaldub nii Alzheimer kui ka dementsuse sündroom enamasti hiilides: mälu halveneb järk-järgult, unustatakse elementaarseid asju, õpitud oskused lähevad meelest. Isiksus muutub, ollakse kahtlustatav naabrite ja lähedaste suhtes.
Kai, kes põetas kodus pea kümme aastat oma Alzheimeri tõbe põdevat ema, meenutas, et alguses muutus seni väga suhtleja memm kahtlustavaks, süüdistades ümbritsevaid pahatahtlikkuses. «Küll olid memme sõnul sõbrannad varastanud tema kingad ja teki või luuras naaber teda aias – kummalisi kaebusi tekkis aina juurde,» kirjeldas Kai.
Loe lugu täismahus Pealinnast.