One Directioni staari 18-aastaselt surnud õe peika kirjutas tüdrukule südantlõhestava järelehüüde
15. märts 2019, 21:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/03/15/11869801t1h821e.jpg)
Poistebändi One Direction staari Louis Tomlinsoni noorem õde Félicité Tomlinson suri kolmapäeval 18-aastaselt. Tema poiss-sõber Lukey Storey kirjutas lahkunule südantmurdva järelehüüde.
Modell ja sotsiaalmeediastaar Félicité Tomlinson kukkus väidetavalt kolmapäeval oma Londoni korteris kokku ning suri arvatavasse südamerabandusse, vahendab The Sun. Noore moedisaineri traagiline surm tuli lauljale ränga hoobina, vaid mõni aasta peale ema kaotamist võitlusele leukeemiale.
/nginx/o/2019/03/15/11867308t1hc7c5.jpg)
Tüdruku poiss-sõber, räppar Lukey Storey on Félicité lahkumisest täiesti murtud ning kirjutas kauni, ent südantmurdva järelehüüde, milles paljastas ka tüdruku narkosõltuvuse. Avaldame Storey kirja täispikkuses.
«Mul pole sõnu kirjeldamaks, kui valus see on.
Ma olen täielikus šokis. Ta oli üks lahkemaid, armsamaid, puhtamaid inimesi, keda ma olen kunagi kohanud. Sellist ehedust ja rikkumatust kohtab siin maailmas harva.
Nii mõneski mõttes olid sa mu esimene ja ainuke fänn, kes rääkis minuga alati minu muusikast, ütles mulle, kui oluline see on ning julgustas mind kirjutama rohkem ja rohkem. Me mõistsime teineteist algusest peale.»
«Ma vandusin oma deemonitele alla, kui ainult sina olid mu kõrval. Ma nägin sinus seda, mida ma endagagi kaasas kannan. Ma tahaksin, et me oleksime rohkem aega kainena koos veetnud, aga me olime harva kained.
Me olime liiga hõivatud oma deemonite eest põgenemisega, pakkusime teineteise valule tuge, olime valukaksikud.
Tundub, nagu see oleks pidanud olema mina. Et see oleks pidanud olema halb unenägu, millest ma varsti üles ärkan. Ma pole söönud, maganud ega nutmist lõpetanud sellest ajast saati, kui ma seda uudist kuulsin.
Ma oleksin tahtnud teha midagi, ükskõik mida, et juhtunut ära hoida. Viimane asi, mida sa mulle ütlesid, oli see, et oled minu üle uhke, et ma jälle puhtaks sain.
Ma tänasin sind ja mõtlen elu lõpuni selle peale, mida ma sul järgmisel päeval teha palusin. Täna ma tahaksin sinuga koos seal olla. See oleks võinud olla mina või ükskõik kes meie hulludest sõpradest.
Ma arvan, et see oleks pidanud mina olema. Ma ei teadnud, kas ma peaksin seda üldse postitama või oma tunnetest avalikult rääkima, kuna see tundub liiga reaalne, toores ja isiklik.
Ma võin isegi selle postituse ära kustutada, olenevalt sellest, kuidas ma pärast tunnen. Kes kurat teab.
Kõik, mida ma oskan öelda, on see, et ma pole kunagi varem nii selgelt aru saanud, kui ajutine elu on. Hoidke oma armastatuid ja öelge neile iga päev, kui palju te neid armastate, sest kui nad läinud on, on nad päriselt läinud.
Ma olen kuradi vihane. Mul pole midagi muud. Félicité, sa tegid mu elu lühikese ajaga nii palju kaunimaks ja nüüd igatsen ma sind igavesti.»
«Ma tean, et sa tahaksid, et ma püsiksin puhtana ning jätkaksin loominguga, nii et seda ma ka teen, kuni ma ühel päeval tulen ja otsin su teiselt poolt üles.
Nutan neid sõnu kirjutades, kuna ma pole kunagi olnud nii segaduses. Ma tunnen nii palju tundeid ja ma ei tunne enamikku neist äragi.
Ma mõtlen ta perele, kõigile, kes teda tundsid ja armastasid. See ei tundu reaalne.»