Eerik Kergandberg: mets kui põhiõigus? (4)

, jurist, riigikohtunik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Järvselja ürgmetsakvartal.
Järvselja ürgmetsakvartal. Foto: Asko Lõhmus

Meie metsade tsiviliseeritud kaitse on võimalik vaid tingimusel, et seda saaks teha kohtuvõimu kaudu, efektiivset kohtusse pöördumise õigust kasutades, kirjutab Eerik Kergandberg Sirbis. 

Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina ja ega siis ääretu (loe: globaalse) mere ääres ometi metsa ees olla tohi?

Parafraseerides Friedebert Tuglast, Juhan Liivi ja natuke ka Erkki Bahovskit

I

Postimees ennustas, et tulevad läbi aegade igavaimad valimised. Aga kes oleks julgenud kolmveerand aastat tagasi sellist igavust karta või loota! Mida kõike õhus ei olnud, kuigi võta sa nüüd tagantjärele kinni, et mis täpsemalt. Igal juhul olid ekrelased selleks ajaks juba kõik erakonnad läbi sõimanud. Millalgi hakkas tunduma, et Reformierakond võibki uue juhi abil leida uut hingamist ja opositsioonile konstruktiivset sisu. Jaanipäeva paiku tegi suur osa eestimaalastest kõik selleks, et lätlaste abil Jevgeni Ossinovskile kätte maksta. Silmapiiril oli juba võimalik märgata Riigireformi Sihtasutuse enneolematuid riigiõiguslikke ettepanekuid, mida väidetavalt ükski erakond oma valimisprogrammis eirata ei saavat. Eesti 200 algrakuke hüüdis juba, et viimane aeg on lõpetada tukkuv peenregulatsioon ja tegeleda vaid suurte narratiividega. Ajaliselt sinna kanti jäi veel ka midagi väga lihtsat ja elulist: üks väike tselluloosilahing Eesti heade mõtete linnas.

Jätsin tselluloosi punkti kavatsetult loetelu lõppu: suured tükid vajuvadki põhja. Võib-olla peaksin häbenema, aga nii see tegelikult on, et Eesti loodust, eriti selle erakorralist täievolilist suursaadikut, meie metsa puudutav on ainuke teema, mis mind kõigist eelmainitutest valimiste eel on kõnetanud.[1] See suurema linna poolt vaadates esmapilgul vaid globaliseerumisunelma ja pideva majanduskasvu tumeroheline takistusriba on mulle juba väga pikka aega tähendanud Eestimaal … kas just kõike, aga midagi väga suurt igal juhul. Mul on Eestist, laulupeost ja isegi meie vabadusest keerukas rääkida vaid abstraktselt ja ilma et mingid mulle tähenduslikuks saanud metsased paigad või ka lihtsalt puud silme ette kerkiksid. Olgem ausad: isegi SKTst 10% eraldamisel riigikaitsele oleks meie sõjalisest kaitsmisest üksnes pajuvõsaga kaetud maastikul keerukas tõsimeeli rääkida. Nali naljaks, olgu etteruttavalt öeldud, et ettevalmistatava uue metsanduse arengukava lähtedokumendis puuduvad viited meie sõjalise võimekuse sõltuvusele metsanduse olukorrast. Loodetavasti ei peitu siin taga mingit raskemat süü vormi kui kergemeelne lootus, et «ah kus see mets ikka jääda saab, kogu aeg ju olnud». Ühesõnaga: olen enda arvates empaatiavõimeline, aga ei suuda sellegipoolest mõista, kuidas saab meie metsa tulevik mõnda täiskasvanud teovõimelist inimest ükskõikseks jätta. Mina olen vägagi kaasa elanud nii viimasel paaril-kolmel aastal aset leidnud metsaalastele arutlustele kui ka tselluloosilahingule.

Miks ma ei peaks tartumaalasena olema uhke selle üle, mis meil selles lahingus saavutada õnnestus? Just lahingus. Sest sõda käib teises kohas ja teiste relvadega tõenäoliselt edasi ning sõjavõitu veel mingit põhjust tähistada ei ole. Väga paljude lahingujärgsete meedikajastuste pinnalt on mulle jäänud mulje, et lahingu tähendusest kas ei ole soovitud aru saada või ei olegi aru saadud. Minagi võin eksida, kuid kuulun kindlalt nende hulka, kellele olid tartlaste tsellulooosiaktsioonid eeskätt kodanikuühiskonna … kas just triumf, aga midagi taassünnisarnast igal juhul. Äkki ja üllatuslikult oligi nii, et enam ei saanud poliitikud inimesi jääkeldrisse jahtuma juhatada, ise samal ajal kavalalt-targalt muudatusteta jätkates. Ühtäkki oligi nii, et kõik erakonnad, kuigi vaid ühes linnas, suutsid, kui mitte mõelda ühtemoodi, siis vähemalt rääkida täiesti ühesugust mõistlikku juttu.

Kodanikuühiskonna edusammud ei pruugi meeldida kõigile ja näiteks just kodanikuühiskonnast lähtunud survet trotsides ei kiitnud mitme erakonna riigikogu saadikud heaks eelnõu, mis oleks keelustanud karusloomakasvatuse üksnes kasukate saamise eesmärgil. Kõrvalseisjana ei saa ma jätta avaldamata imestust selle üle, et, nagu selgub hiljutises Müürilehes avaldatud väga harivast intervjuust Martin Luigaga, olevat meil tekkinud ka professionaliseerunud vabakond ja diskuteeritakse selle üle, milline kodanikuühendus olnuks pädev tselluloositehase vastast võitlust koordineerima.[2]

Rindejoone taandudes, kuid metsasõja jätkudes tuleb tartlastel ilmselt omaks võtta süüdistus, et kuigi Emajõgi ja Peipsi järv peaksid olema kõigi eestimaalaste omad, oli vastuseisul kõnealusele tehasele ka kolkapatriootiline värving. Alati on olnud, on ja jääb, et nii lihtinimene kui ka erakondlane suhtuvad täiesti erinevalt sellesse, kas edendada Eesti elu üldiselt ja õhinapõhiselt või lasta seda teha jälgi maha jättes omaenda õues. Andrus Kivirähk on kirjutanud väga tabavalt, et kui keegi tahab kallutada prügikoormat sinu õue ja sulle see ei meeldi, siis ei tohiks teadlastel enam midagi uurida olla. Panin selle näite kirja sihilikult utreeritult. Luban sellist lihtsustamist põhjustel, et nagu on kinnitanud pädevad teadlased, on Emajõe-Peipsi vesikonna praegust olukorda hästi ja põhjalikult uuritud ning teave tehasereostuse võimalikest täiendavatest mõjudest täiesti olemas. Teiseks: kas oli õige taunida avalikkuse skeptilist suhtumist eesseisvatesse uutesse teadusuuringutesse, kui uuringu tellija koos riiklike struktuuridega soovis ilmselgelt vaid tehase ehitamist lubavat-toetavat uuringutulemit ja kui samal ajal olid teadusuuringu võimalikud korraldajad juba ennetavalt astunud samme kõnealuse uuringu ning ka selle meediakajastuse suunamiseks. Mis viitas sellises olukorras eelseisva uuringu objektiivsusele?

Kolkapatriootiliste arusaamadega, ükskõik kui tore see kodanikuühiskonnas ka ei ole, riiki ja ühiskonda edendada ei saa. Riskides edasiste ridade pärast pahameeletormiga, arvan, et teatud tingimustel, pärast põhjalikku kaalumist ja hoopis teistsugustele uurimistulemustele või lõpuks ka lihtsalt ja üheselt mõistetavale statistikale tuginevalt võiks olla riiklikult täiesti põhjendatud selle miljardinvesteeringu lubamine … kui mitte varem kavandatud kohta, siis Tartumaale küll.

Nendest teatud tingimustest rääkides olemegi jõudnud küsimusteni, mis on minu teada paljudele eestimaalastele olnud kõnealuses «tselluloosinduses» kõige olulisemad, isegi ainumääravad, kuid mida kas tahtlikult või kogemata on meedikajastustes varju jäetud ja/või asendatud tartlaste väidetava lapsiku ettevõtlusvastasusega. Tavalisest talupojatarkusest peaks piisama mõistmaks, et metsatööstus ei ole võrreldav mis tahes muu tööstusharuga, sest see võib muuta pöördumatult tervet Eestimaad.

Ei-ei! Ei ole vaja hakata mulle selgitama, et puid ei saa kogu aeg vaid kallistada; et metsa tulebki raiuda, sest nii on kogu aeg ja ka Nõukogude ajal tehtud; et harvester on täiesti tavaline tööriist ja mitte riigi juubeliõuduka lavarekvisiit; et oh küll, kui koledad on väärindamata[3] palkide virnad meie sadamates jne. Meile kõigile peaks olema, või vähemalt suuremale osale meist, intuitiivselt selge, et metsaalast ärimehejuttu ei saa hakata valju häälega ajama ilma selge ja piisavalt täpse teadmiseta sellest, kui mitmeks aastaks jätkub praeguste raiemahtude korral metsa nii tervikuna kui ka üksikute puuliikide lõikes; kas praeguste raiemahtude korral võib saabuda (kui jaa, siis kunas täpsemalt) olukord, mil peame hakkama korraldama metsa tutvustavaid kooliekskursioone mõnda välisriiki ja NB! kas võimalikku metsatuse lünka on Eestis võimalik vältida ka selle miljardilise tselluloositehase toormevajadust arvestades. Seni kuni nendele küsimustele ei ole selget, argumenteeritud vastust antud ega vastavat suurt narratiivi kujundatud, ei tohi olla mingit võimalust hakata tegelema peenregulatsiooniga ja uurima tselluloositehase mõju Eestimaa mingile piirkonnale.

Seda, et selliseid küsimusi ei ole meil tahetud riigi tasandil järjekindlalt esitada või sellistele küsimustele adekvaatselt vastata ja et tervikpilt on siin suudetud umbes nagu kohtuasi ühe hea advokaadi poolt segaseks ajada, on murega nentinud Asko Lõhmus, Kaido Kama, Ülo Mander ja väga paljud teisedki, kes on julgenud oma jala riigi metsapoliitika koridori ukse vahele lükata või vähemalt lukuaugust sinna piiluda. Möödunud aastal kurtis meie metsamuret aastalõpuintervjuus Valdur Mikita, kes vahetult enne seda oli avaldanud ka ühe väikese raamatu. Kuigi see raamat oli omal jõul tõusnud populaarsuse edetabeli tippu, lisan täiendavaks lugemissoovituseks selle 100. leheküljelt ühe tsitaadi. «Eesti metsa taga ei ole uut maailma, ei ole linnu, liivarandu ega sinavaid mägesid – isegi mitte üht vana talumaja, kuhu peitu pugeda. Seetõttu on võitlus metsa pärast ühtlasi meie viimane võitlus oma vana kultuuri eest. Kui me selle kaotame, siis on kadunud suurem osa häältest ja sosinatest, mida me eesti kultuuris kalliks võime pidada. Pärast seda jääb Läänemere äärde alles üks väike rahvakild, kes matkib järele euroopa kultuuri (mida ta kunagi päris lõpuni ei mõista) ja kelle olemise mõtteks on plagieerida suurte meistrite töid. Millekski originaalseks pole niisugune rahvas enam võimeline. Elu Maarjamaal on taandatav lihtsale valemile, milles väljendub eestlaseks olemise õnn ja traagika: eesti kultuur miinus Eesti loodus – selle operatsiooni tulemuseks on ümmargune null. Teistes kultuurides võib– olla jääks ka midagi üle, kuid siin mitte. Selles mõttes ei ole meil oma seenemetsast lihtsalt mitte kusagile minna.»[4]

II

Järgnevalt püüdkem mõneti nõrgemate emotsioonidega oletada, mis praegu – 2019. aasta varakevadel – meie metsarindel (rahulepingu projekti ei ole igatahes veel avalikustatud) toimub. Täiesti kindel, et kallid harvestrid ei saa jõude seista, metsa langetamine käib täie hooga ning meie metsa-, puidu- ja mööblisektori umbes 34 000 inimest pluss sajad ametnikud, nt keskkonnaameti metsaosakonna poolsada ametnikku, töötavad iga päev rutiinselt paraja hooga, et toetada majanduskasvu. Kui suur see hoog on, seda ei saa, ei tohi praegu keegi teada. See selgub alles mõne aja pärast vastavatest aruannetest.

Algaja metsahuviline (ja tulevane sõjamees) võiks metsasõja aktuaalsesse problemaatikasse sisseelamist alustada näiteks keskkonnaameti veebisaidil paiknevatest ja aastateks 2021–2030 koostatava metsanduse arengukavaga (MAK 2030) seotud materjalide lugemisest.[5] MAK 2030 koostamise kohustus tuleneb metsaseaduse (MS) § 7. Selle väljatöötamist koordineerib keskkonnaministri moodustatud töögrupp ja ministeeriumi veebisaidilt nähtuvalt peaks riigikogu selle vastu võtma 2020. aasta maikuus. Plaanikohaselt peaksid praegu (kuni veebruarini 2020) töögruppides aset leidma intensiivsed arutlused, märtsis-aprillis 2020 peaks juba toimuma arengu­kava tervikteksti kooskõlastamine huvirühmade ja valitsusega. On alust oletada, et järgmise aasta märtsis-aprillis ei vaibu metsatemaatika ajakirjanduses päevakski. Vähemalt sedapuhku ja vähemalt teoreetiliselt on keskkonnakaitselisi huvirühmi kaasatud juba algfaasis. Ilmselt rohketest avalikest metsadebattidest tingitud MS § 7 lg 4 muudatusest (jõustus 5. II 2018) lähtuvalt on nüüd arengukava koostavasse töögruppi kaasatud ka ökoloogilise, sotsiaalse, kultuurilise ja majandusliku huvi esindajaid. Peale selle on MAK 2030 koostamise lähtematerjali hulgas Tartu ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse väga huvitava empiirilise uuringu materjalid sihtrühmade ootuste kohta metsanduse arengukavale. Muidugi ei võimalda vaid kõnealuste materjalidega tutvumine saada täpset pilti MAK 2030 küpsemise kõigist nüanssidest. Igatahes oli alust oletada, et eelnimetatud nelja huvirühma omavahelised, aga ka (täitev)võimu esindajate seisukohad, võrreldes paljude huvirühmade esindajate seisukohtadega, võivad vägagi erineda ja nüüdseks on juba indikatsioone, et seisukohad ongi lahknenud.[6] Selget rahulolematust MAK 2030 menetlemise suhtes näitas Valdur Mikita oma eelnevalt mainitud raamatu ilmutamisega. Ärgem hakakem siin kõrvalseisjana arutama-targutama. Miks mitte lasta valitud-määratud spetsialistidel rahulikult oma tööd teha. Aega ju on, jätkugu vaid tahtmist! Kui siiski oletada, mis võiks olla MAK 2030 ettevalmistamisel esile tõstetud sadadest probleemidest see, mille ümber metsamajanduslik ja keskkonnakaitseline tiib kõige kauemaks vaidlema jäävad, on selleks tõenäoliselt küsimus metsaraie ulatusest, eriti lageraie jätkamisest. Kas riigi metsastatistikaga kogutavad andmed üldse sobivad kõnealuse küsimuse otsustamise aluseks? Lihtsaid ja kiireid kokkuleppeid oodata ei maksa. Meenutagem, et kui 2010. aasta riigikontrolli auditi kokkuvõttes märgiti muu hulgas, et RMK ei majanda riigimetsi jätkusuutlikult, siis tolleaegne keskkonnaminister ei nõustunud mitte ühegi auditis sisaldunud kriitilise märkusega ja lubas metsanduses jätkata senisel kursil.[7] Praegu ei ole enam 2010. aasta, öelgem võimalikult lootusrikka häälega.

III

Järgnevalt tahaksin tulla tagasi pealkirja juurde ja esitada metsa teemal ühe erialase ehk siis õigusliku mõttekäigu selle kohta, kas meie metsa saaks kaitsta ja tagada selle säästlik kasutamine ilma tulevaste tselluloosilahinguteta, seega ka[8] tsiviliseeritumalt. Klassikaline küps poliitik alustaks vastamist ootuspäraselt demokraatliku riigikorralduse algusest ja ütleks, et riiki tuleb valida valitsema erakond, kes lubab lõpuks ometi metsa, ja looduse kui terviku, säästliku kasutamise soovi täita. Ometi ei pruugi ühe erakonna lubadus kujuneda parlamendi tahteks. Kõigi erakondade ühine seisukoht on selles küsimuses täiesti välistatud.[9] Mingi uudis ei ole seegi, et erakonna valimiseelne jutt ja valimisjärgne tegevus erinevad teineteisest nagu päev ja öö. Kinnitan, et meie metsade tsiviliseeritud kaitse on võimalik vaid tingimusel, et seda saaks teha kohtuvõimu kaudu, kasutades kohtusse pöördumise õigust. Kas meie riigis tõesti selline õigus puudub? Paraku praegu veel puudub. Me ei räägi olemasolevatest võimalustest lahendada kohtus naabritevahelisi metsavaidlusi või ka muudest, suhteliselt avaratest võimalustest konkreetsete, kitsalt piiritletud keskkonnaalaste vaidlustega kohtuse pöörduda.[10] Mingem ikka kohtukaebesüsteemi algusse ja küsigem, kas Eestis on võimalik ühel, kümnel, sajal või ka miljonil inimesel pöörduda kohtu(võimu) poole kaebusega selle peale, et praegustes oludes, nt praeguste raiemahtude juures ja lageraie domineerimisel, ei ole metsade säästev areng tagatud. Jaatav vastus tähendaks keskkonnapõhiõiguse olemasolu tunnustamist. Ei ole kahtlust, et sedalaadi põhiõiguse tunnustamine on maailmamõistmise selge märk[11] ja et üha vähemaks jääb riike, kes sellise põhiõiguse tunnustamiseni veel jõudnud ei ole. Üheks selliseks riigiks on kahjuks ka Eesti.

Lühidalt öeldes on olukord järgmine. Esmalt tuleb mainida, et põhiseaduses leidub midagi keskkonnast (loodusest) vaid §-des 5 ja 53. Seda tehakse abstraktseid keskkonnaalaseid kohustusi pannes ja üksnes nendest sätetest keskkonnapõhiõiguse tuletamine oleks tõesti meelevaldne ka kõige vilunumale juristile. Kuigi PS teises, s.t põhiõigustele pühendatud, peatükis ei ole keskkonnapõhiõigust kirjas, ei tähenda see veel kõnealuse põhiõiguse välistatust. Meie põhiseaduse koostajad on osanud terve rea põhiõigusi paigutada ka PS teistesse peatükkidesse (nt veel ka §-d 57, § 60 lg 1 teises, kolmandas ja neljandas lauses, § 60 lg 2 jne). Tõsi, keskkonnapõhiõiguse otsingud ka väljaspool teist peatükki jäävat kahjuks leiuta. Vara veel alla anda! Eesti Vabariigi põhiseadust peetakse nutikalt ainulaadseks ka kümnendas paragrahvis sisalduva lahke lubaduse pärast luua vajaduse korral täiesti uusi põhiõigusi, «mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele». Puuduvad täpsed juhtnöörid, kuidas nende uute põhiõiguste ettevalmistamine peaks toimuma, aga kõigi eelduste kohaselt ei saa see olla võimalik ilma kohtuvõimu ja riigikohtu (kui PS § 149 lg 3 teise lause kohaselt ühtlasi ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu) aktivismita.

Tuginedes PS §-dele 5 ja 10, Århusi konventsiooni sätetele, keskkonna kõrgetasemelise kaitse põhimõttele, põhiõiguste sõltuvusele keskkonnakaitse tasemest ning (NB!) asjaolule, et paljud põhiseadused tunnustavad keskkonnaalast põhiõigust, tunnistas Tallinna ringkonnakohtu halduskolleegium juba 2008. aasta 18. märtsi lahendis keskkonnapõhiõiguse olemasolu. Kahjuks ei saa nimetatud kuupäeva meie uue ja ilusa põhiõiguse sünnipäevana kirja panna, sest riigikohtu halduskolleegiumi 18. juuni 2010. aasta alalhoidliku lahendiga 3-3-1-101-09 keelduti sünnifakti tunnistamast. Riigikohus leidis toona, et õigus puhtale looduskeskkonnale saab iseseisva subjektiivse õigusena kujuneda alles siis, kui õiguslikult on fikseeritavad sellist keskkonda iseloomustavad näitajad ja igaühe talumiskohustus keskkonnamõjurite suhtes.[12]

Raske on mitte nõustuda Kaarel Relvega selles, et eelmainitud riigikohtu napisõnalise põhjenduse tõttu ei tohi mingil juhul kaotada lootust, et ka Eestis jõutakse keskkonnapõhiõiguse tunnustamiseni.[13] Lootust tugevdab asjaolu, et RK kõnealune lahend tehti kümme aastat tagasi vaid halduskolleegiumi kolmeses koosseisus – kusjuures keegi neist riigikohtunikest enam kohtunikuna ei tegutse –, kuid sellise uue ja olulise põhiõiguse olemasolu üle võiks kindlasti saada otsustada ka riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuna.

Mul on seoses sellega veel üks, vaat et suuremgi salaplaan. Ei ole välistatud, et keskkonnapõhiõiguse tunnustamise juurest edasi liikudes jõuame kunagi selleni, et hakkamegi tunnustama just nimelt põhiõigusena (koos kõigi sellest tulenevate järeldustega) ka meie põhiseaduse preambulis sisalduvat eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimist läbi aegade. Ega me ometi kavatse leppida sellega, et ainus rõõm põhiseaduse preambulist seisneb seal sisalduvate sõnade kordamises, aga tegelikult läheb nagu läheb?

IV

Paar ettepanekut ka. Ehk õnnestub nendega pehmendada muljet endast kui kiuslikust õiguseotsijast. Mis oleks, kui kuulutaks järgmise aasta metsa aastaks? Või on selline ettepanek juba tehtud? Kui mitte ametlikult, siis vähemalt igaüks enda sees. Kujutage ette: terveks aastaks pidu sinus eneses. See tähendaks meie senisest suuremat valmidust haakuda metsaalaste diskussioonidega, aga ka teadvustatud vajadust osaleda vähemalt selle aasta jooksul metsaga seotud ettevõtmistes, on selleks siis metsaistutustalgud, matkad RMK matkaradadel, seeneretked, ekskursioonid nt Imavere saeveskisse, raielankidele jne. Eraldi tähelepanu vajavad lapsed. Nagu ikka laste puhul, läheb peale tähelepanu vaja leebemat sorti kavalat sundi. Kuna meie lapsed pidavat päevas kõndima vähem kui vangid, siis ei imesta põrmugi, kui nii umbes kolmveerand põhikooli lastest ei ole elus kordagi pikemaks ajaks metsarajale sattunud.

Ma ei ole hästi aru saanud, milles küll seisneb õuesõppe väärtus, kui õue all peetakse silmas kooliõue. Samuti ei tea ma, kui paljud bioloogiaõpetajatest viivad õpilased loopealsele, jagavad neile kätte ruutmeetri ja annavad ülesande määrata kõik sellel alal kasvavad taimed. Lapimaal on veidi enam kui 80 kilomeetri pikkune Karuraja matkarada (Karhunkierros). Kuuldavasti kuulub Soome eeskujuliku haridussüsteemi juurde selle raja läbimine. Miks mitte ka selles osas hõimuvelledelt õppida. Koprarada on Lahemaal juba olemas, kas poleks mõeldav üks hundirada kusagil Karula või Alutaguse kandis?

PS. Mõni sõna moto selgituseks. Moto on küsimärgiga, selleks et haakuks pealkirja küsimärgiga. Aga võimaluse motos muu hulgas ka Erkki Bahovskit parafraseerida ammutasin tema mõni aeg tagasi Valdur Mikita lingvistlise metsa raamatut arvustades pillatud märkusest, et Muhumaal mets olemuslikult eestluse juurde ei kuuluvat ja et üleüldse olevat mereäärsetele eestlastele esmatähtis mereavarustele, seega maailmaga suhtlemisele suunatud pilk.

[1] Mets sobib kenasti looduse suursaadikuks suisa kahes mõttes. Esiteks puht bioloogiliselt ongi loodus mulle esmajoones mets. Mind köidab Valdur Mikita mõttemaailm, mille kohaselt – kui olen õigesti aru saanud – on (lingvistilisest) metsast rääkides võimalik peale puht bioloogilise aspekti väga huvitavalt arutleda ka eestluse olemuslikest joontest ja nende säilimise võimalikkusest globaliseerumissurutises, aga ka näiteks, mida üldse kujutab endast loovus.

[2] Teistmoodi tegutsedes kohatakse paratamatult vastuseisu. Intervjuu Martin Luigaga. – Müürileht kaheksakümne teine number, veebruar 2019, lk 10–13.

[3] On omamoodi paradoks rääkida mis tahes elusorganismi puhul sellest, et ta saab muutuda väärtuslikuks (mis see väärindamine muud ikka on, kui väärtuslikuks muutmine) alles surmajärgselt.

[4] Valdur Mikita, Eesti looduse kannatuste aastad. Manifest eesti metsale, kirja pandud iseenda jaoks 2018. aasta suvel ja sügisel, aga kardetavasti sai see natuke liiga sünge. Välgi Metsad, 2018, lk 100.

[5] https://www.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/metsandus/metsanduse-arengukava-aastateks-2021-2030

[6] Vt nt Ain Alvela, Sõnasõda MAK 2030 ümber. Mis toimub metsanduse arengukava töögruppides tegelikult?

[7] https://www.riigikontroll.ee/tabid/206/Audit/2152/language/et-EE/Default.aspx

[8] See «ka» ei tähenda siin mingil juhul kodanikuühiskonna klassikaliste võitlusvahendite eitamist. Õiguslikud (nn tsiviliseeritud) võitlusvahendid on ühiskonnas enam aktsepteeritud. Kuid mis ehk veelgi olulisem: nende kasutamise tulemina formuleeritavat kohtuvõimu seisukohta (kohtuotsust) on keeruline ilma demokraatia põhistruktuure kahjustamata, nt kohtunike päid lennutamata, ignoreerida või naeruvääristada.

[9] Korrakem veel kord, et Tartu tselluloosilahingus ei tähendanud parteiülene seisukoht mitte konsensust metsade säästliku majandamise küsimuses, vaid üksnes tehase Tartumaalt väljatõrjumist.

[10] Vt selle kohta detailsemalt Kaarel Relve. Keskkonnaalane põhiõigus. – Raamatus: Hannes Veinla jt, Keskkonnaõigus. Juura. 2016, lk 192–195.

[11] Vt Kaarel Relve. Keskkonnaalane põhiõigus. – Raamatus: Hannes Veinla jt, Keskkonnaõigus. Juura. 2016, lk 189–190.

[12] Vt samas lk 190–191.

[13] Vt samas.

Kommentaarid (4)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles