Jelena Frunze: keelest ei tohi saada karistusvahend (7)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti keelt ja austust eesti kultuuri vastu saab muust rahvusest lastele õpetada küll, aga kindlasti mitte emakeele unustamise hinnaga, emakeele arvelt.
Minu tutvusringkonnas on noor inimene, kes on lõpetanud vene lasteaia, õppis 1.–4. klassini 60/40 õppesüsteemi järgi ja alates 5. klassist eesti keeles, ta osaleb edukalt Tartu noorteelus ja aitab seda paremaks teha. Saage tuttavaks Annika Helimets, Tartu noortevolikogu liige. Miks ma sellest eduloost kirjutan? See on vastus Mart Helme kommentaarile «… 60/40, see on kõik pakazuhha ... ei jõuta kuhugi» (Delfi, 12.3).
Kas Eestis on venekeelne haridus? Kui koolis on õppetöö 100 protsenti vene keeles, ainult siis võime rääkida venekeelsest haridusest. Tänapäeval käib n-ö vene koolides õppetöö 60/40, 50/50 põhimõttel. On ka 100 protsendi põhimõte, see tähendab eestikeelset kooli ja kasutusele tuleb mõiste keelekümbluskool. Paljud haridusasutused töötavad selle õppesüsteemi järgi edukalt ja neil on riigi tunnustus. Tütar lõpetas keelekümbluskooli ja on nüüd Tallinna tehnikaülikooli üliõpilane, õpib eesti keeles. Minu nooremad lapsed on lõpetanud keelekümbluse lasteaia ja saavad koolis hästi hakkama, kogu õppetöö on eesti keeles.
Helme lause «Kasvatame lapsed eestikeelseteks» vajab täpsustamist. Kui selle all mõeldakse, et kasvatame lapsed, kes valdavad eesti keelt, toetan teda. Praegu tundub, et poliitikul on eesmärk venelasest kasvatada eestlast. Mis muu emakeelega inimene ka ei oleks, ei saa temast kunagi põliseestlast. Küll aga saab eesti keelt ja austust eesti kultuuri vastu talle õpetada, aga kindlasti mitte emakeele unustamise hinnaga, emakeele arvelt.
Ma ei usu, et hirmu pärast õpitud keel kuidagi ühendab ja paneb rahvused üksteist mõistma.
Aga erivajadusega lapsed, kellel on raske isegi vene emakeeles õppida? Kas poliitik nendele mõtles? Kas arutatakse, et venekeelne laps, kellel on kõnehäired, saab kvalifitseeritud abi ainult venekeelselt logopeedilt? Siin minu arvates tulevad appi just keelekümbluse metoodika järgi õpetavad haridusasutused ja seda metoodikat peaksid riik ja omavalitsused toetama.
Poliitikud peavad hoolitsema laste heaolu eest. Lapse heaolust räägib lastekaitseseadus: «Lapse heaolu on lapse arengut toetav seisund … hariduslikud ja majanduslikud vajadused on rahuldatud.» Teine väljavõte seadusest: «Igal lapsel on õigus võrdsele kohtlemisele ilma igasuguse diskrimineerimiseta.» Praegu tundub aga, et poliitikud on selle seaduse rikkumise teel, kuna vene keelt kõnelevatel erivajadusega lastel puudub arengut toetav abi.
Tartus hakkas tööle noortevolikogu. Küsisin noortelt, mida nad arvavad 60/40 õppesüsteemist. Vastuse saatis mulle Trinity Liisa Lotta Kannus: «Tartu linna noortevolikogu on üksmeelel, et Eesti koolis on oluline vajaduse korral kasutada keelekümblust. Vene koolides 60/40 õppesüsteemi kasutamine on meie arvates väga oluline. Samuti leiame, et lähiajal oleks järk-järgult vaja üle minna täielikult eestikeelsetele koolidele, sest see aitab teise emakeelega noorte integratsiooni meie ühiskonda palju efektiivsemalt. Noored on tublid ja targad ning suudavad kindlasti kakskeelselt hakkama saada. Kui õppekeskkond on eesti keeles, siis on lihtsam osa võtta ka kõikidest avalikest üritustest.»
Seega peavad noored keelekümblust tähtsaks. Kahjuks tehakse eesti keelest karistusvahend oma nõuete, tasemete ja keeleinspektsiooniga. Aga karistus ei tekita austust, see tekitab vaid hirmu.
Ma ei usu, et hirmu pärast õpitud keel kuidagi ühendab ja paneb rahvused üksteist mõistma.