Sel reedel Sirbis: emakeelepäevast eesti keele päev

KAAREL TARAND: Inglise natsionalismi kannatuste aasta

Ühendkuningriigi poliitilise enesehävituse pikk protsess on küll kurb, kuid noorematel demokraatiatel on toimuvast mõndagi õppida.

Kõik punased jooned maanduvad lõpuks väiksema ja nõrgema, kes peab alandlikult oma potisinised püksid (või seeliku) rebadele laskma, tagumikul. Nii õpetab meid Eduard Vilde oma jutus «Minu esimesed triibulised». Soojad punasetriibulised tekkisid aidamehe Eedi ihule koos parunipoisiga mõisatiigi poris põhjaliku püherdamise vahetu tagajärjena.

AILI KÜNSTLER: Ehk on aeg emakeelepäev eesti keele päevaks ümber nimetada?

Nii nagu pole võimalik arutleda kellegi õiguste, kohustuste ja võimaluste üle, kui ei tehta vahet, kas jutt käib põgenikest, migrantidest või pagulastest, ei saa seda teha, kui pole selge, mida silmas peetakse, kui räägitakse riigikeelest, kirjakeelest, emakeelest, põliskeelest või põlisest keelest. On muidki nimetusi. Liivlased, kelle väidetavalt viimane emakeele (s.o vanematelt õpitud keel) kõneleja Grizelda Kristiņ lahkus siit ilmast 2013. aastal, liiguvad jõudsalt oma keele õiguste taastamise suunas. Kuigi liivi keel on põliskeele staatuses Läti põhiseadusse jõudnud, peavad nad Läti Ülikoolis eelmisel aastal loodud liivi instituudi juhataja Valt Ernštreidi sõnul kohaseks rääkida liivi keelest hoopis kui päritud keelest.

TAMBET KAUGEMA: Polnud Fjodorit, polnud ka probleemi

Kui Venemaalt kohale lennanud «vabastajad», punased viisnurgad tiibadel, pommitasid 1944. aasta märtsis Narva kauni vanalinna maatasa ja «vabastasid» niiviisi Eesti sellest barokipärlist, jäi Fjodor Šantsõni sünnini veel rohkem kui 15 aastat. Hoonemakettide meisterdamisega tegi mees algust nüüdseks juba ligi veerand sajandit tagasi, mõnevõrra hiljem keskendus ta Narva vanalinnale, mille omaaegsest ilust oli sinnamaani aimu saadud vaid vanade fotode ja linnaplaanide abiga. 2015. aastal annetas president Toomas Hendrik Ilves maketimeister Fjodor Šantsõnile Narva ajaloo talletamise eest Valgetähe medali.

TÕNIS ARJUS: Mugavuslõksust välja

Keskkonnamõjusid saab vähendada vaid harjumuste korrigeerimisega. See aga algab vastutustundlikust planeerimisest, mis eeldab samu väärtushinnanguid.

Haldusreformi järel on omavalitsused asunud tempokalt koostama uusi üldplaneeringuid, mille koostamine ja sealjuures ka kvaliteetse tulemuse tagamine pole sugugi lihtne. Õnneks on rahandusministeeriumi eestvedamisel valminud põhjalik nõustik («Nõuandeid üldplaneeringu koostamiseks», 2018), mis on tugevaks toeks eelkõige uutele ja väiksematele omavalitsustele. Üldplaneering on oluline, et viia arengustrateegiate üldsõnalised põhimõtted konkreetsemate ruumisuuniste vormi ja tagada strateegiate järjepidev elluviimine. Seejuures on oht, et just siin, selgemalt piiritletud kohtades, ilmnevad konfliktid visioonide ja reaalse elu, huvigruppide ning maailmavaadete vahel. Suured ideed ja hästi sõnastatud teadmispõhised otsused moonduvad seda enam, mida madalama taseme dokumentidesse ja lõplikesse otsustesse liigutakse – esialgsele eesmärgile hakatakse vastu võitlema.

VAHUR AFANASJEV: Kõigepealt soovitan ma … Igal raamatul oma aeg

Kui Tartu linnakirjanik oleks Eesti kuningas, siis vabastaks ta need, kes «Punase sorgo» läbi loevad, aastaks Aliexpressist ja Banggoodist tellitava träni tollimaksust.

Kõigepealt soovitan ma mitte mõtelda selle üle, mida lugeda, vaid kohe lugema hakata, kõike, mis kätte satub. Teiseks soovitan raamatu julgelt pooleli jätta, kui seda just töö või kooli pärast lugema ei pea. Kui raamat ei tundu arendav, rahustav, erootiline või muul moel erutav, siis lugegu seda keegi teine.

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnad

PILLE-RIIN LARM: Tulbid püramiidi tipus

Missugune paistab emakeelepäeval välja antud kirjandusauhindade laureaatide valik suuremate Eesti kirjandusauhindade taustal?

AGO SAMOSON: Akadeemiline vaba(n)dus

Kuna õhus on nii rakendusuuringute keskuse kui ka täiendava maksuraha plaanid, siis oleks kohane langetada akadeemilist tähelendu ketserlikult maale lähemale.

Ühiskondlikku arvamust Eesti teaduse kohta on kujundanud väga erineva tausta ja tasemega üllitised, mis on pärit nii akadeemikuks valitute kui ka muidu agarate teadustegelaste sulest. Üldiselt ei sega autorite enda kui tahes tagasihoidlikud saavutused esitamast meie teadust ülivõrretes, kuna enesekiituse saab selgeks maast madalast, see on grandipalvete ja diplomitööde vältimatu osa. Vähem, kui üldse, on märgata sõnavõtte üksikutelt nohikutelt, kes on loonud toote või teenuse, mille eest tõepoolest ka väljastpoolt maksuraha jaotussüsteeme tuleb midagi tagasi. See rariteetne  kategooria väärtustab oma aega ja elaani kõrgelt, aga on ehk oma ülimarginaalses vähemuses ettevaatlik arvamustega, mis võivad kompromiteerida nomenklatuurseid standardeid. Kuna õhus on nii rakendusuuringute keskuse kui ka täiendava maksuraha plaanid, siis oleks ehk kohane langetada akadeemilist lendu ketserlikult maale lähemale, muidu läheb jälle «nagu alati».

TIIU KUURME: Ühiskondlikult väärkoheldud kasvatus

Kasvatus mõõdetav ei ole, konkureerida on siin keeruline ja Exceli tabeli suurtest võrgusilmadest libisevad kasvatuse nüansid, peensused, väärtused lihtsalt läbi.

Maailm uueneb ja muutub. Oleme lootnud, et paremaks. Teated vägivallast meie haridusasutustes, laste ja noorte nutisõltuvusest ning hüppeliselt kasvanud vaimsetest probleemidest panevad neis lootustes kahtlema. Meenub alternatiivpedagoogide poolelt kuuldud mõiste: tsivilisatsioonikahjustused. Me ei tea enam, mis koolides toimub, sest seda uurivat teadust on hoitud väljasuremisdieedil. Omal käel uurib haridusasutuste fassaaditaguseid Martin Ehala, kelle kirjeldatud ilmingud, näiteks õpilaste vägivald õpetajate suhtes  ning orjalik inglise keele kummardamine ülikoolides, võiks teha ühiskonna rahutuks. Sest tsivilisatsiooni väärtuste ja kultuuri hoidmise teatepulk läheb peatselt üle praegustele õpilastele, kelle maailmapildis on koha sisse võtnud arusaam, et inimeste alandamine ja mõnitamine on täiesti lubatav. Kes ise kaasa ei tee, on ju pealtnägijad. Õpetajate mõnitamisest olevat saanud uus normaalsus juba mõni aeg tagasi. Kasvatusteadlaste kohus on küsida: mis on läinud valesti? Ning see välja uurida ja lahendusi pakkuda. Püüaksin siin põgusalt analüüsida põhjusi, miks uhke PISA-portree tagune ala võib olla prügine või lausa reostunud.

JAANA SEPP: Väärika vananemise teekond

Hoolekandeasutused on kui äriettevõtted, kus pakutakse sihtotstarbelist, standardimata ja kallist majutusteenust ning selgelt määramata kvaliteedinõuded loovad eeldused inimõiguste vastasele tegevusele.

Vananemine on elu loomulik kulg ning kehtib kõigile inimolenditele ühtmoodi, me sünnime ja liigume mööda elukaart samade seaduspärasuste järgi. Eluviisi, -keskkonna ja kommete kaudu suudame osaliselt mõjutada geneetiliselt antud materjali kulumist ja seega vähemal või suuremal määral pikendada või vähendada tervena elatud elupäevade arvu. Tuleb aru saada, et vananemine on elu paratamatu osa ning selle vastu ei ole leitud ühtegi ravimit. Aga kas vananemisprotsessi on vaja ravida? Või küsimus on hoopis selles, kuidas kindlustada igal eluetapil täisväärtuslik elu, soodustada väärikat vananemist, vajaduse korral tagada personaalne hooldusteenus selliselt, et sellest saaksid kasu hooldatav, tema lähedased, kogukond ja kogu ühiskond.

NIKOLAI ANISIMOV, EVA TOULOUZE: Lõunaudmurdi noorte initsiatsiooniriitused

Varkled-Bodjas toimuvad kevaditi initsiatsioonirituaalid, mis mujal nii puhtal kujul enam aset ei leia: teismelised poisid saavad külakogukonna silmis meheks ja tüdrukud naiseks.

Varkled-Bodja on omapärane udmurdi küla, mis asub Tatarstanis, Udmurdimaa piir ei ole sealt kaugel. Omapärane on küla selle poolest, et seniajani ei ole valdav osa külaelanikke ristiusku või islamiusku vastu võtnud, vaid on jäänud ustavaks oma traditsioonilistele usukommetele. Võimalikuks on see osutunud just sellepärast, et kohaliku administratsiooni tatarlased on sellise tegevuse ees, mis läks vastuollu ateistliku Nõukogude riigi usupoliitikaga, silma kinni pigistanud. Meie käisime Varkled-Bodja külas 2017. aasta aprillis, et tutvuda kevadrituaalidega. 

ALEKSEI KELLI, KADRI VIDER: Kas külmikule tohib õpetada eesti keelt?

Keeletehnoloogia arendamine ei ole võimalik eesti keele suulise ja kirjaliku keeleandmestiku kasutamiseta.

Keeleandmestiku õiguslik olemus. Põhiseadusega on seatud eesmärgiks eesti keele säilimine läbi aegade. Tänapäeval tähendab see ka eesti keele digimist, mis hõlmab suulise ja kirjaliku keeleandmestiku (keeleressursid) kogumise ja kasutamise keeletehnoloogia tarvis. Keeleandmestiku varal loodud tehnoloogilisi lahendusi saab rakendada eri eesmärkidel, muu hulgas ka suhtlemiseks külmikuga.

Intervjuu emeriitprofessor Karl Õigeri, Tallinna Kunstihoone juhi Taaniel Raudsepa, oboemängija Ingely Laivi, näitleja Udo Kieri ja kuraator Joanna Warszaga

Arvustamisel:

• Marek Tamme ja Peter Burke’i raamat «Debating New Approaches to History»
• kontsert «Must peegel“ ERSO sarjas «Harmoonia»
• näitus «Gordon Matta-Clark: anarhitekt. Anu Vahtra: eemaldamise teel tervikuni»
• 2 × performance:  Erik Alalooga «I love machines and machines love me» ja Eva Meyer-Kelleri «Death is certain»
• Tartu Uue teatri «Puumees»
• Kuressaare Linnateatri «Tasa, vaikselt sõudvad pilved …»