Füüsal – püsilill või eksootiline köögivili

Hiina laternad

Minu esmatutvus füüsalitega on pärit lapsepõlvest: vanaemal kasvasid maja taga suure toa akende all teiste lillede seas natuke hambuliste ja peaaegu kolmnurksete lehtedega taimed, mille määrdunudvalgeid kellukjaid õisi lopsakate lehtede vahel õieti ei märganudki. Põnevaks muutus see lill alles sügisel, kui õie tupplehtedest olid arenenud üsna suured oranžiks värvuvad laternad (läbimõõt 5–7 cm). Lapse jaoks oli muidugi huvitav see latern otsast lahti harutada ja sealt väike oranž „marjake” leida. Selle pistsin luba küsimata suhu ja nii jäi ka meelde, et see on kibe ja hea maitse pärast neid küll keegi ei söö.

Selle vilja järgi on taime üheks hüüdnimeks juudikirss. Vanaema kutsus seda hiina laternaks ja enne, kui algasid öökülmad, lõikas ta sealt osa laternatega varsi lillevaasi. Veeta vaasis kuivasid üsna tugevad varred ära ja oranžid laternad püsisid kevadeni täitsa kenad ja krõbisevad. Muidugi võib vartelt ka lehed eemaldada ja varsi väikses kimbus, paberjad laternad alaspidi, varjulises õhurikkas kohas kuivatada.

Köögiviljana kasvatatavad maitsvad füüsalisordid on aretatud Mehhiko ja Lõuna-Ameerika päritolu liikidest.

Ilusate oranžide laternate pärast kasvatatakse meie aedades Ida-Aasiast pärit harilikku füüsalit (Physalis alkekengi, kasv kuni 90 cm) ning natuke kõrgemat ja teravama otsaga laternaga jaapani füüsalit (P. alkekengi var. franchetti). Need on üsna vähenõudlikud taimed, mis eelistavad küll päikesepaistet, kuid saavad hakkama ka poolvarjus. Neile meeldib huumusrikas vett hästi läbilaskev muld. Maa-aluste võsunditega levib taim ruttu ja et teistelegi lilledele peenras ruumi jääks, võiks selle vohamist isegi mingi tõkke või kasvuanumaga piirata või kasvatada neid kohas, kus need kedagi ei sega. Paljundada on neid lihtne jagades ja küllap sai vanaemagi oma hiina laterna nõnda, et sõbranna jagas taime.

Maitsvate viljadega füüsalid

Füüsalite väikseid maitsvaid vilju sain proovida ja võrrelda siis, kui need meie esimestesse peenema valikuga poodidesse müügile ilmusid.

Siis hakkas liikuma mehhiko füüsali (P. ixocarpa), maasikfüüsali (P. pubescens) ja pisut hiljem ka peruu füüsali (P. peruviana) sortide seemet. Viimane on kõige pikaldasema arenguga ja seda saab meil kasvatada ainult kasvuhoones, kui seal ruumi piisab. Mehhiko füüsal ning natuke külmaõrnem ja hilisema saagialgusega maasikfüüsal annavad ilusal soojal suvel saaki ka avamaal. Peruu ja maasikfüüsali õied on valged ja lehed pehmekarvalised, mehhiko füüsali hoopis suuremad õied on kollased.

Köögiviljana kasvatatavad maitsvad füüsalisordid on aretatud Mehhiko ja Lõuna-Ameerika päritolu liikidest. Neid kasutatakse palju roogade kaunistamiseks, kuid need sobivad ka salatisse ja kastmesse, keediseks ja kompotiks. Maasikfüüsalid on kuivatatult nagu rosinad, peruu füüsalist tehakse kodumaal aga isegi veini. Füüsali vilju on pruugitud podagra, vesitõve, neeru- ja põiehädade jm korral. Asjatundjate kinnitusel on väikestel maasikfüüsalitel hõrk metsmaasika- või muulukamaik koos kerge tomati järelmaitsega. Suuremate viljadega mehhiko füüsal on hapukam ja maitse meenutab ehk veidi karusmarja oma, enne söömist tuleb paberjast kattest vabastatud füüsaleid kindlasti sooja veega pesta, sest vilju katab viha vahajas kiht. Umbes kirsisuuruseid peruu füüsali vilju on nimetatud ka ananasskirssideks, sest nende meeldivast maitsest aimuvat veidi ananassi ning kiivit. Kui füüsalid maitsevad, tuleb neid endal kasvatada, söömiseks on neid kallis osta.

Taimed tuleb ette kasvatada

Taimed tuleb siis märtsis ette kasvatada, peruu füüsali seemne peaks külvama ehk juba veebruaris. Külvikassettidesse puistake tomatite kasvatamiseks sobiv turbasegu, tehke see niiskeks. Külvide pinnale võib puistata õhukese liivakihi. Kui kassetid pole sooja hoidvas külvikarbis, katke need algul kilega. Idanemiseks vajab seeme 20–25 kraadi.

Tõusmed tärkavad umbes nädalaga, peruu füüsalil võtab see rohkem aega. Kui see on juhtunud, siis on hea temperatuuri mõneks päevaks alandada (päeval 15–18 ja öösel 15–17 kraadi), siis saate tervemad ja tugevamad taimed. Seejärel on paras kasvuaegne temperatuur 20–22 kraadi, öösel mõned kraadid alla 20. Istutuspottidesse pikeerige kõige tugevamad taimed. Neid võiks aeg-ajalt kosutada tomati kompleksväetise või adrulahusega.

Kasvuhoonesse või avamaale päikeselisele ja tuulevarjulisele kasvukohale istutage 40–50 päeva vanused taimed pärast öökülmaohu möödumist. Mulla suhtes need eriti nõudlikud ei ole, see ei tohi olla ainult happeline (pH alla 5). Mehhiko füüsali taimede paras vahekaugus on istutades 60–70 x 60–70 cm ja maasikfüüsalil 25–30 x 50 cm. Mehhiko füüsal on risttolmleja ja selleks, et saaki saada, peate kasvatama vähemalt kahte taime.

Kasvuhoonesse või avamaale päikeselisele ja tuulevarjulisele kasvukohale istutage 40–50 päeva vanused taimed pärast öökülmaohu möödumist.

Tomatiga võrreldes on füüsalit lihtne kasvatada, sest neilt samuti maavitsaliste sugukonda kuuluvailt taimedelt ei ole tarvis eemaldada külgvõrseid. Seda ei tohigi teha, sest mida rohkem füüsali taim haruneb, seda rohkem sellelt vilju saate.

Et taimed jaksaksid saaki kanda, tasub neile tugikepp panna. Maasikfüüsali saaki võib korjama hakata u poolteist kuud pärast õitsemist, mehhiko füüsalil kulub viljade valmimiseks kaks kuud.

Nii kuumal suvel, nagu meil oli mullu, võivad valmida ka otse avamaale külvatud või mullale varisenud maasikfüüsali seemnest tärganud taimed.

Valminud viljad varisevad, kuid ei rikne kergesti, sest füüsalid on väga hea säilivusega. Esimese öökülma eest kaitseb neid viljatupp. Mehhiko füüsali maitse isegi paranevat kergest külmast, aga siis tuleb need ruttu ära süüa, sest külmanäpistus rikub säilivuse. Poolküpselt korjatud viljad järelvalmivad hästi.

Enne külma ära korjatud viljatupega ümbritsetud füüsaleid saate jõuludeni või vaat et kevadeni säilitada õhurikkas keskkonnas 0–5 kraadi juures. Maasikfüüsali väikesed viljad kuivavad pikemal säilitamisel „rosinateks”, kuid ei rikne.

Füüsalid säilivad hästi õhurikkas jahedas keskkonnas, viljatuppesid ärge neilt enne söömist ümbert ära võtke.