Unustatud rahvamaja kannab Vabadussõja hõngu
14. märts 2019, 07:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veebruari algul tähistati Paide vana rahvamaja 90. sünnipäeva. Tegemist ei ole tavalise, modernsemate kultuuritemplite kõrval kasutusest välja jäänud hoonega, vaid majaga, mis ehitati Vabadussõja mälestusmärgiks.
Maja ehitati annetuste ja laenude toel kaks aastat, see avati 3. veebruaril 1929. Rahvamaja tegutses ligi 60 aastat, selles töötas aastaid ka Narva teater, mis kolis Paidesse sõjasündmuste tõttu. Hoones lõpetati kultuuritegevus siis, kui 1987. aastal valmis uus ja uhke, tänase nimega Paide muusika- ja teatrimaja.
Keeruline ehitamisaeg
Järvamaa muuseumi teadusjuht Ründo Mülts selgitab, et Paide vana rahvamaja on kui mitte kogu Eesti riigi, siis vähemalt Paide linna üks olulisemaid objekte. „Seda sel just põhjusel, et tegemist on Vabadussõja mälestuseks pühendatud mälestusmärk-hoonega,” täpsustab ta.
„20. sajandi alguseks oli Paides kujunenud selline olukord, et siinsetel Eesti seltsidel ei olnud kooskäimiseks suurt seltsimaja. Leiti, et pärast Vabadussõja lõppu oleks mälestuseks paslik teha mitte kivist mälestusmärki, vaid hoopis rahvamaja,” jätkab ta. „Rahvamaja hooneks sai kurikuulus Pikaküla mõis. Kurikuulus sel põhjusel, sest tegemist oli endise mõisahoonega, täpsemalt härrastemajaga, mis pidi palkidest lahti võetama, Paidesse toodama ja uue haiglahoonena püsti pandama. Nii plaanis seda kohalik maavalitsus. Ootamatult leiti, et sellest saab hoopis kingitus Järvamaa rahvale Vabadussõjas langenute mälestuseks rahvamaja näol.”
Mülts teab öelda, et juba rahvamaja püstitamise aegu tuli välja järvakate vargamäelik teguviis. „Ega teised omavalitsused üle Järvamaa ei olnud rumalad. Nemad nägid, et Paide linn ehitab endale rahvamaja ega toetanud projekti,” kirjeldab ta. „Kogu rahvamaja ehitusprotsess pani maja juhtkonna küsimuse ette, kust leida vajalikku raha. Äärepealt oleks kogu asi võinud pankrotti minna.”
Kui maja püsitati, siis tolleaegne Järvamaa praost Christoph Wilhelm Beermann leidis, et see ongi väga õige viis Vabadussõja mälestamiseks, sest kõik majas toimuvad sündmused ja peod, kõik inimesed, kes uksest sisse astuvad, mälestavad nõnda meie Vabadussõja lugu. „Tegemist on väga hea näitega, kuidas juba ennesõjaaegses Eestis põlistati Vabadussõja mälestust aktiivse tegevuse ja osaluse kaudu, mitte vaid mälestushetkega kalmistul.”
Paide − Eestimaa Pariis
Paide rahvamaja hiilgeaeg jääb Ründo Mültsi sõnul 1930. aastasse, mil seal tegutses mitu kuulsat kultuuritegelast, kelle loometegevus väljendus sisutiheda programmina. „Operetid, suured näitemängud, kunstinäitused Paide ja kogu Eesti tasemel,” loetleb ta. „Tänu rahvamajas toimuvale on nimetatud ennesõjaaegset Paidet ka Eestimaa Pariisiks.”
Teine tähtis periood Paide vana rahvamaja eluloos oli 1940. aastate lõpp ja 1950ndate algus, mil seal tegutses kutseline teater. „Narva linn oli teatavasti puruks pommitatud ja Narva teater kolis Paidesse,” selgitab Mülts.
Tegemist on suure puidust hoonega ja Ründo Mültsi sõnul on omamoodi ime, et vana rahvamaja on endiselt alles. Rahvamaja elas üle maailmasõja aastad, samuti Eesti taasiseseisvumise. Ründo Mülts räägib, et 1980ndate lõpul sai Paide endale uue kultuuritempli. Vanast rahvamajast koliti kogu kultuuritegevus minema ja hoone jäi paremaid aegu ootama. Üsna kehvas seisukorras ootama.
„Pakun, et ei jäänud palju puudu, et võinuksime rahvamaja 90. aastapäeval olla ka kunagise rahvamaja platsil, kus on mälestuskivi ja kivil tekst, et siin oli Paide rahvamaja. Tänu maja praegusele omanikule Aare Kalvikule on see maja aga püsti ja siin sees on elu. Loodan, et maja saab tipp-topp korda. See ei peaks olema vaid eraomaniku mure. Arvestades, et tegemist on Vabadussõja langenute mälestusmärgiga, peaks sellega kaasnema omavalitsuse ja rahva üldine huvi.”
Ründo Mülts nendib, et Paide vana rahvamaja lugu ei tea kahjuks kodulinlasedki. „Seega on meie ülesanne üha rohkem ja rohkem tõsta esile selle maja väärtust ning tutvustada noorematele põlvedele, kui oluline on see koht ja maja nii Järvamaa kui ka Paide inimeste jaoks.”
Paide vana rahvamaja 90. sünnipäeva tähistati teemapäevaga sealsamas vanas rahvamajas. Koduloolase Tiiu Saaristi eestvedamisel valmis põhjalik näitus, maja ajaloost tehti ettekanne ja kokku tulid kunagised juhatajad, ringijuhid, külastajad ja teised huvilised.
Praegu on Paide vana rahvamaja hoone erakätes ja selles tegutseb sanitaartehnikakauplus ning uste ja akendega tegelev ettevõte.
Ettekandest „Vana rahvamaja lugu”
Langenutele mälestusmärgi püstitamisest Paidesse kõneldi juba esimestel sõjajärgsetel aastatel, linnavalitsus määras selleks otstarbeks isegi pidude, peamiselt vabariigi aastapäevade sissetulekud.
* Algselt on idee monumendi asemel rahvamaja ehitada rahvale võõras ja harjumatu. Aga kui selgub, et Pikaküla härrastemaja on saadaval, saab ka komitee tegevus hoogu juurde. Kuid samas kaheldakse – äkki võib vana ehitis saada takistuseks seltsimaja ajakohasele ehitamisele.
* Kui kõik paberid korda aetud, võttis maja projekteerimise ehk siis lammutamise kava ja uue projekteerimise enda hooleks tolleaegne Paide linnapea, arhitekt Eduard Purfeldt, kes 1921. aastast Paide linnapea oli. Ta alustas sellega 1926. a novembris ja lõpetas 1927. a veebruaris.
* 2. märtsil 1927 anti maja ehitustööd koos Burfeldti koostatud projektiga ettevõtja J. Jakobsoni kätte, kes juhatas hoone Paidesse ületoomist ja ümberehitamist.
* Maja nurgakivi pandi 29. mail 1927. Sellel osales riigivanem Jaan Teemant. Teist sarnast mälestusmärki ei leidunud kogu Eestis, ehkki Vabadussõjas langenute mälestuseks pühitseti ka Keila koolimaja (praeguseks tundmatuseni ümber ehitatud).
* Loomulikult sellest lammutatud ja nummerdatud materjalist ei piisanud. Täiendavalt ehituseks vaja minev puitmaterjal saadi Põllumajandusministeeriumilt üliodavalt, vaid nn taksihindadega. Maja taasehitus nõudis aga raha. Annetustest jagus vaid Pikaküla hoone lammutamiseks ja Paidesse toomiseks. Õnneks saadi toetust riigivanemalt ja kultuurkapitalilt kokku 12 500 marka.
1928. a. mais saadi veel 10 000 marka laenu ühispangast nii Paidest kui ka Türilt. Lisaks andis Paide ühispank kultuurimajale tasuta 15 tosinat tooli ehk esimesed 180 tooli, mis parasjagu oligi uue saali jagu.
* Jõudis kätte 3. veebruar 1929. ja kindral Johannes Laidoner pidi rahvamaja avama. Tegelikult nii ei läinud. Vabariigi valitsuse esindajana viibis kohal kindral Rosta.
Kogunud ja koostanud: koduloolane Tiiu Saarist