Marti Aavik: amoraalne! (6)

Marti Aavik
, arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marti Aavik
Marti Aavik Foto: Postimees

Hakkab jälle pihta? Praegu me ei tea, kas tuleb Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon või mitte. Üks, mis siis peaaegu kindlasti juhtub, on see, et saame taas mitu aastat kuulata ja lugeda lõputut jauramist kooseluseaduse üle.

Loomulikult toob selle pooliku seaduse tühistamine (või ka ainult katsed seda teha) kaasa vastureaktsiooni ning moraalivaidluste uued väsitavad lained. Muidugi ei lähe juba antud õiguste (olgu või poolikute) tagasivõtmine niisama lihtsalt. Mõistagi ei jääks see ka rahvusvahelise tähelepanuta (ent see on juba üks teine jutt).

Enamikus asjades on aga vaja hoopis midagi muud kui teleka ees istudes moraalikohtunikuks olla.

Eestile ja meie inimestele on sellist aja ja «ühiskondliku emotsiooni» raiskamist aga vaja umbes sama palju kui lõvile loenguid taimetoitluse eelistest. See on tore ja vajalik ainult üht- või teistpidi tunnetega fanaatikute jaoks, kes saavad lõppematutes vaidlustes iseend esile tõsta ja seletada, kuidas just nemad on oma moraalikaevikus palju paremad kui need teised.

Me ülejäänud oleme aga neid etendusi ju mitu korda näinud. Aastate kaupa. Me oleme kõike juba kuulnud.

Küsimus on minu meelest selles, kuidas olla ühiskonnana rahulikumad ja vastupidavamad, kui meid tabavad järjekordsed «moraalisõdade» lained – olgu need siis suures osas imporditud/laenatud või siinsamas kodukamaral üles- ja üleköetud.

Pange tähele, et ka valikut üksikute maksuliikide vahel püütakse meile esitada moraaliküsimusena. Ühtede meelest on õiglane ja moraalne kõik mahapotsatanud õunad grammipealt võrdseteks tükkideks lõigata ja laiali jagada. Teised esitavad tüütuid küsimusi selle kohta, kes õunapuu istutas või kas üldse keegi viitsiks õunaaedu rajada, kui kõik aiva võrdselt laiali jagatakse. Kummal leeril on õigus? Kumb on tõeline moraalimajakas? Ja kas teise kaeviku omad on siis täiesti amoraalsed?

Tasub taibata, et muuhulgas erineme inimestena üksteisest selle poolest, mismoodi me mingeid nähtusi moraalseteks ja amoraalseteks jagame. Kuni me oleme inimesed, jääbki nii, et ühtedele tundub kõige olulisem võrdsus (võimalikult kõigis asjades). Mõnele teisele on aga lisaks arusaadavam ja olulisem ka pühaduse tunne, reeglitest kinnipidamine isegi üksi olles ja ka siis, kui nende rikkumine kellelegi kahju ei tee jne. Me oleme inimestena erinevad ja jäämegi erinevateks. Küsimus on, kuidas üksteise kõrval rahulikult hakkama saada. «Moraalisõjad» ja kaevikutesse tõmbumine sellele kaasa ei aita.

Tasub taibata, et ei edevad fanaatikud ega ka huvirühmade PR-esindajad ei ole huvitatud rahulikust mõtisklemisest ja targu talitamisest, vaid just sellest, et teie oleksite arvutite, televiisorite ja muude ekraanide taga närvis ja tunneksite, et just nüüd on vaja valida pool. Enamikus asjades on aga vaja hoopis midagi muud kui teleka ees istudes moraalikohtunikuks olla – tarvis on praktilisi rahumeelseid lahendusi päris inimeste igapäevastele probleemidele ja seda, et ulataksite abikäe inimesele enda kõrval, kui ta seda vajab.

Kommentaarid (6)
Copy
Tagasi üles