Kadri Sommer: triibuliste noorte ajastu

Elu on andnud mulle hoiatuse ja samas ka võimaluse noorte enesehävitusliku käitumispraktikaga tegeleda ja uurida selle võimalikke põhjusi ja vallandajaid.

Kui tahame otsida stereotüüpe, jääme kindlasti jänni. Armiliseks lõigutud käte ja jalgadega noori, peamiselt tüdrukuid, leiame igast linnast, külast, peenest eliitkoolist, aga ka tavalisest piirkonnakoolist. Nädalapäevad tagasi istus teatrisaalis minu kõrval kena noor naine, kelle käsivarsi katsid aastatetaguse appikarje või siis põneva teguviisi matkimise jäljed. Selline mittesuitsidaalne enesehävituslik teguviis ei ole mitte midagi uut, lihtsalt praeguseks on saanud üksikjuhtumitest justkui trend, mis ei pane enam kulmu kergitama ega käsi kokku lööma.

Ehk on asi selles, et kui varem oli selline enesevigastamine inimese sügavalt isiklik appikarje, siis praeguseks on see paljude noorte seas saanud uueks normaalsuseks ning jäljendamisvääriliseks praktikaks.

Juba 18. sajandil tekitas Goethe romaani «Noore Wertheri kannatused» ilmumine suitsiidide laine ning jahmataval kombel üritati jäljendada nii enesetapu viisi kui ka «kangelase» välimust. Võib öelda, et Goethe teos oli justkui käsiraamat depressiivsetele ja eluga pahuksis olevatele noorukitele. Sestap hakatigi meedias, kirjanduses ja mujal esitatud tegelaskuju suitsiidijäljendamist nimetama Wertheri efektiks.

Kas saame otsida siin mingit ühisosa ka praeguste teismeliste enesehävituslikus käitumises? Nende soov on elada läbi enda iidoli, populaarse klassikaaslase või anonüümse netisõbra tundeid ja kannatusi ning kuuluda mingisse kindlasse ihaldusväärsesse ringi.

Alarmeeriv on tuntud inimeste suitsiidide ja enesekahjustamise kajastamine läbi meelelahutusliku prisma. Kuulsuste enesetapud või ennast kahjustavad käitumismustrid saavad õigustuse kui reaktsioon mingile sotsiaalsele või kultuurilisele olukorrale. Noored müstifitseerivad iidolite ja tuntud inimeste kahjulikku käitumist ning tunnustavad seda kui julget sammu.

Noorte enesevigastamisest justkui räägitakse, aga ei räägita ka. Tõsi, info on tõesti pelgalt klikkide kaugusel, aga vaid siis, kui oskad sellist tegevust üldse probleemiks pidada. Ebanormaalsus võib normaalsuseks saada väga lihtsalt. Inimese valik endale füüsiliselt liiga teha on väga tõsine probleem ning selle märkamine ning oskuslik käsitlemine ennetaks ehk nii mõnegi letaalse lõpuga soorituse.

Kui varem oli selline enesevigastamine inimese sügavalt isiklik appikarje, siis praeguseks on see paljude noorte seas saanud jäljendamisvääriliseks tegevuseks.

Mida siis teha, kui märkad, et sinu suurte siniste silmadega teismelise pikkade varrukate vahelt piiluvad «triibud»? Ehmatus on nii kõikehõlmav, et tunned sisemuses üheaegselt tervet tunnete paletti: paanika, ahastus, kahjutunne, viha, enesesüüdistamine, teiste süüdistamine, hirm, lootusetus. Mis edasi?

Tagasi maa peale jõudmiseks läheb veidi aega. Paar sügavat hingetõmmet ning alustad juttu ebaleva lapsega. Ja maapind kaob siuhti taas kord jalge alt, kui ilmneb, et eneselõikumine ja muul moel enda vigastamine ei ole noorte seas midagi erilist. Selline teguviis võib tagada emotsionaalse või füüsilise priipääsme mingisse gruppi, mis võib tunduda teismeas ülioluline.

Tee lapsest täiskasvanuks on keeruline, erakordselt keerukas veel siis, kui selline gruppikuulumine tekitab lõhe noore ja vanemate vahel. Päris kindlasti ei suuda ükski vanem seda teguviisi läbinisti mõista. Mõistmist takistab sisemine tung last kaitsta kogu maailma pahede ja kurjuse eest. Kust saada abi? Lapsega vesteldes koorub välja ikkagi teiste inimeste – tuttavate ja kuulsuste – suur mõju.

18. sajandil vallandas Goethe enesetapulaine enda raamatuga, mille lugejaskond kahvatub olematuks tänases mõõtmatus internetimaailmas. Avalikkus võib olla sedavõrd üliemotsionaalne, et annab suurepärase pinnase ohtlike tegevuste laialdaseks levikuks. Miks on nii, et osa indiviide on vastuvõtlikumad negatiivsetele ja eluohtlikele praktikatele ja teised mitte? Kindlasti ei oska mina seda teemat sisuliselt lahata ega vettpidavat hüpoteesi püstitada.

Olen nii lapsevanema kui kodanikuna mures «triibuliste» laste rohkuse pärast ning tahaks hirmsasti, et see ei oleks uus normaalsus.

Eks ole igal ajal olnud lastevahelisi muresid, kiusamist ja ka pereprobleeme. Ikka oli keegi kole või liiga paks, kellegi vanemad läksid lahku ja kellegi peres oli alkoholiprobleem. Niisiis palli sellesse väravasse lüüa ei saa.

Kas aitab koolide terviseõpetuse sisu ülevaatamine ja teema käsitlemine juba algklassides? Ülimalt oluline on ennetada triibuliste laste pealekasvu ennetuse ja märkamise kaudu. Kuna tegemist ei ole kaugeltki mõnekümne lapse ja pere isikliku murega, nõuaks see teema palju suuremat tähelepanu. Kas hakkame tegutsema?