Spordikommentaar: visaduse auhind võrgumeestele

Margus Martin
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Margus Martin.
Margus Martin. Foto: Meelis Meilbaum

Rakvere Võrkpalliklubi meeskond tegi Eesti meistrivõistluste veerandfinaalis seda, mis paneb tõelised spordisõbrad sporti armastama. Tulla kahel korral selg-vastu-seina-olukorras välja lootusetuna näivast seisust on omaette kunst, mis väärib kahtlemata tunnustust.

Seeria esimeses matšis kuivalt 0:3 peksa saanuna pöörati kaks järgmist mängu geimidega 0:2 taga olles enda kasuks 3:2, kusjuures Selver Tallinna tiimil oli mõlemas kasutada matšpall. Tunnistan ausalt, et mul polnud asjade sellisesse pöördesse suurt usku, kuna meie kaks kogenumat pallurit Andris Õunpuu ja Tanel Uusküla ei saanud vigastuse tõttu kaaslasi väljakul toetada. Aga võta näpust. Nooremad mehed Taavi Nõmmistu ja Karl Maidle, rääkimata teistest, tegid oma tööd südamega. Tundub, et ka dressides veteranide kohalolu meeskonna pingil peatreener Andres Toode kõrval mõjus toniseerivalt. Igatahes oli vastaste auti löömine magusamast magusam.

Eriti väärtuslikuks teeb saavutuse teadmine, et Markus Uuskari istus otsustava, kolmanda veerandfinaalkohtumise eelsel päeval ajateenijana kasarmus tabureti peal, mitte ei olnud trennis, ja piltlikult öeldes nokkis nina. Tulemus: meeskonna paremuselt teise mehena kanti tema arvele 17 punkti.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles