Tellijale
Sirje Toomla: keel kui maja (1)
/nginx/o/2018/01/30/7528745t1hba78.jpg)
13. märts 2019, 06:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/03/12/11861355t1h210e.jpg)
Suur kirjamees ja mõtleja Lennart Meri on keelt võrrelnud massiivse palkmajaga. Nii nagu me oma koju laseme külalisi, võtab keel vastu sõnu siit ja sealt. Mõni sõna läheb rändama ja kaob, teine on jällegi mõne aja pärast ukse taga tagasi, mõnele paotatakse küll uks, aga tõrjutakse juba esikus.
Palju ikka on veel neid, kes kasutavad igapäevases kõnes sõnu, nagu kasunaine, kolhoos või kedervars. Selliseid Wiedemanni sõnastiku sõnu nagu näiteks nõõdska, ilbuma, jõhve või koomits pole tavaline tänapäeva eestlane kunagi suhu võtnud, lugenudki mitte. Need kõik on olnud eesti keele sõnad ehk täieõiguslikud majaelanikud. Võimalik, et millalgi tulevikus räägivad tudengid jõhvest eksamist või naine toob turvast hoopis koomitsast.