Kavalusega võidetud lahingule kavandatakse mälestuskivi
12. märts 2019, 12:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/03/12/11859961t1h22a1.jpg)
Vabadussõjas 1919. aasta esimestel päevadel kavalusega võidetud Karksi lahingu mälestuseks soovivad kohalikud inimesed koos Kaitseliidu ja Scoutspataljoniga paigaldada kivi.
4700 eurot maksma mineva mälestusmärgi soovivad ühiselt püstitada Karksi kultuuriselts, Kaitseliidu Sakala malev, Scoutspataljoni 1. jalaväebrigaadi ja Viljandimaa muinsuskaitse ühendus. Plaani järgi soovitakse Karksi lahingu mälestuskivi koos lahingut kirjeldava stendiga panna praeguse Karksi bussipeatuse juurde.
Vajalikust rahast 2000 eurot loodavad plaani eestvedajad saada kohaliku omaalgatuse programmist. 750 euroga on lubanud abistada Karksis asuv osaühing Puidukoda ning stendi tegemist saaks 1000 euroga abistada Scoutspataljon. Puuduv raha loodetakse saada Mulgi vallalt.
Karksi lahing ja sellele kaks päeva varem eelnenud eestlastele võidukas Kärstna lahing olid Vabadussõjas pöördepunktid, sest nende võitudega lõppes Eesti väeosade taganemine ning asuti pealetungile.
1919. aasta 4. jaanuari õhtupoolikul üritasid Viljandis formeeritud Scouts väeosa 42 noort sõjameest koos 3. jalaväepolgu ja Võru kaitseliidu salgaga vabastada Karksi mõisa vene punaväelastest. Skautide väeosa koosnes suures osas Viljandi kooliõpilastest. Paraku jäid eestlaste jõud kasinaks ning neil tuli taanduda tagasi Morna mõisa. Kuid juba öösel tekkis iseäralik plaan.
«Skaut Jaan Kutsar tegi kapten Friedrich-Karl Pinkale ettepaneku, et ta läheb Karksi mõisa, et koguda seal asuvate Punaarmee jõudude kohta andmeid,» jutustas Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak, kes on aastakümneid pühendunud vabadussõja uurimisele. «Riietunud talumeheks, asus ta öisel ajal teele. Palus enne, et umbes poolteise tunni pärast avataks Morna veski juures olevast suurtükist tuli Karksi mõisale. Nii ka tehti ja 5. jaanuari hommikutundidel alustasid skaudid rünnakut Karksi mõisale.»
Kui Eesti sõjamehed Karksi jõudsid, olid punased sealt juba põgenenud ning see võeti ära ilma püssipauguta. Mõisa õues kõndis neile vastu naeratav skaut Jaan Kutsar. Ta rääkis, et oli punaste juhtidele luisanud, et Halliste raudteejaama on jõudnud ešelon inglasi, soomlasi ja rootslasi, umbes tuhat meest ühes suurtükipatareiga. Just siis kõlasid ka kokkulepitud kõmakad.
«Punaste ehmatus ja hirm olid täielikud. Olgu nimetatud, et punaväel oli Karksis sellal umbes 300 meest,» rääkis Pihlak. «Jaan Kutsar oli see mees, tänu kellele osutus võimalikuks Karksi mõisa vabastamine. Ta oli ka esimene Eesti sõjalise aumärgiga autasustatud võitleja. Nimelt selsamal päeval andis Scouts väeosa ülem kapten Henry Reissar talle vapruse eest väeosa ohvitseridele mõeldud hõbedase rinnamärgi. Lisaks annetas vabariigi valitsus pärast sõja lõppu Jaan Kutsarile sellesama vägiteo eest isikliku vapruse Vabaduse Risti.»