Alfred Lepaotsast-Latsatas: koalitsioon kui narratiivne populism (6)

Poliitika konstruktiivsus versus poliitika konstrueeritus – selles on meie ajastu au, mõistus ja põhiküsimus. Mis on veel suurem küsimus, kui konstrueeritusse politiseeritus, mis on tegelikult kõige suurem küsimus narratiivsuse kõrval. Ehkki küsimus pole tegelikult põhiosas üldse selles, vaid subjektide frustreerivas lineaarsuses, mis suretab viljastava paradokslemise juba eos, see tähendab enne eostamist. Just selles on tegelikult küsimus. Nats on kapist välja lastud.

Vähe aega, kui arhüksos rebenenud sai koalitsiooni kildude vastu seistes. See sünergiline protsess ent tavatul kombel pinnaakuleid produtseerimas, ei mitte, jah ühtlasi küll, kuivõrd kvantopside hüoosis siin ja praegu difundeerub. Ja diskursus dekonstrueerub! Paradoks: koalitsioon kanaliseerumas, kanalisatsioon koaleerumata. Milline elaan! Milline elaan? Või vastupidi? Narratiivne dissonants – tähendus ei jõua tähendusele järele. Nats on natsist alati nats maas.

Kuis sõnab Žižek: «Mu mõte on mõttetuse rüpest võrsunud mõttekuse mõttekillu tagasipöördumine mõttetuse üska, kuid ühtlasi mõtteline projektsioon mõttekuse mõttekanga diskreetsele mõttekoele.» Kas saab veel selgemini väljendada hüoosise ängi? Erinevuse ja erinewuse melanhoolset dihhotoomiat?

Nüüd natsidest iseäranis räägime. Nagu sotsiaalteadlased viimasel ajal üksmeelsele arvamusele jõudnud on, peitub natsismi natslikkuse põhiproblemaatika tegelikult arhenatsi kui platoonilise natsi-eidose natsimatu natsistumise pinnakulaarses vältimatuses – nats, natsi, päts, pätsi, plurr. Tulemus tegelikult prognoositav: emad punuvad tütardele natse pähe! Nats imelik, või mis? Või ehk populistliku natsisita rõukude vahel prognoositav just? Rassistide konstrueeritud rastanatsid kui peegeldus perkussiivsest sublimatsioonist, difundeerub seegi. Nats alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga – eks hõlju selleski hõllanduses hüoosise nostalgilist hõng-hõngu. Ent orbitaalne kääne ei pidurdu ka hõllanduse difusioonis: nats mütsi võtab maha küll, siis seisab see tal põues. Värdjas. Moraalne värdjas. Nii nats kui müts. Näeme siin taas põhiküsimuse binaarseid opositsioone: nats – müts, põues – õues. Populism nagu verivorst hingetorus, lämbumise fataalne konstruktsioon kvantopsi taga pulseerimas otsekui kultuurikatkestus.

«Noh, kas natsid hakkavad koju minema?» See küsimus käesoleval ajalooetapil, vennad ja õed diskursuses, Palamuse kooli õuel aktuaalsem on kui eales varem. Igati õigustatud, normaalne perverssus. Kus on natsi kodu, kui nats kapist väljas ja pinnaakulid pööravad vasakule? Viivitamatult rajagem transsublimatiivne dingotõke Karinatsi põllumajandusmuuseumi perimeetrile. Me ei lase ennast hirmutada!