Juhtkiri: küsi vanaemalt, mis on lastehalvatus!  

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
3-aastaselt lastehalvatuse tagajärjel ratastooli jäänud Vietnami invasportlane Van Vun.
3-aastaselt lastehalvatuse tagajärjel ratastooli jäänud Vietnami invasportlane Van Vun. Foto: SCANPIX

Kui saab palju neid, kes ennast ja oma lapsi ei vaktsineeri, siis tulevad ohtlikud nakkushaigused tagasi. Kui teil on vaktsiinide kohta küsimusi, siis alustage terviseameti veebilehest vaktsineeri.ee ning rääkige oma (pere)arstiga.

Vaktsiinivastaste vandenõuteooriate tüübid on hästi teada. Seetõttu on enam kui tõenäoline, et leiate oma küsimustele valmis vastuse viidatud lehelt ja/või kuulete asjakohast selgitust arstilt.

Kui kõiki koledusi ei usu ja arvate, et tegemist on mingi kaugete maade häda või iidsete aegade muinasjutuga, siis lugege Eesti neurokirurgi professor Arvo Tiku mälestusi.

Veebilehelt vaktsineeri.ee leiab vastuse ka küsimusele, millisel juhul inimest ei vaktsineerita. Tasub meelde jätta, et need põhjused on kas individuaalsed (ülitundlikkus konkreetse vaktsiini mõne koostisosa suhtes) või mööduvad (kõrge palavikuga või muidu raske kuluga haigus), mispuhul lükatakse vaktsineerimine lihtsalt edasi. Ehk siis: vaktsineerimine on üldiselt kasulik, mõistlik ja hea asi, ent on üksikud erandid, ning siis tuleb asja üle otsustada koos oma arstiga.

Kui olete kogemata komistanud sellise perearsti otsa, kes ajab üldsõnalist vaktsiinivastast juttu (oleme Postimehes ka mõnest sellisest juhtumist kirjutanud), siis on arukas küsida hinnangut teiselt arstilt mõnes teises terviseasutuses.

Kas lasta ennast ja oma lapsi vaktsineerida või mitte, on meil Eestis tõepoolest vaba valik. Iseenesest on selline valikuvabadus mõistlik pidur, kui mõne konkreetse vaktsiini suhtes tekib ühiskonnas kahtlusi. Üleüldine vaktsiinivastasus on aga selgelt põhjendamatu ja rahvatervise mõttes kahjulik hoiak.

Veel 20. sajandi esimese poole laastavad nakkushaigused vapustasid inimesi nii sügavalt, et uued vaktsiinid võeti vastu tänutundega, pääsemisena kõigile ilmselgetest ohtudest.

Võtame ühe näite. Terved põlvkonnad mäletavad, millist hirmu ja õudust tekitas poliomüeliit ehk lastehalvatus. Suur osa seda haigust põdenutest sai kogu eluks liikumispuude ning need lapsed, kellel haigus hingamislihaseid haaras, surid lämbumissurma.

Lastehalvatuse epideemia tipp oli 1950. aastate alguses. Kui kõiki koledusi ei usu ja arvate, et tegemist on mingi kaugete maade häda või iidsete aegade muinasjutuga, siis lugege lugege Eesti neurokirurgi emeriitprofessor Arvo Tiku mälestusteraamatut «Arstina läbi elu», kus ta kirjeldab pingutusi ja haigete masinatega elus hoidmist enne seda, kui võeti kasutusele Jonas Salki loodud süstitav poliomüeliidivaktsiin (USAs sai kasutusloa 12. aprillil 1955) ja üle maailma algas massiline vaktsineerimine. Üksiti on lastehalvatuse vaktsiini lugu ka näide sellest, mismoodi kasulikud rakendused toetuvad teadusuuringutele

Teisti öeldes: praeguste noorte isade ja emade vanavanemate jaoks oli see haigus midagi, mis tappis nende klassikaaslasi. Me ei saa teid kuidagi takistada mõtlemast, et vaktsineerimise taga on tegelikult omakasupüüdlik vandenõu. Võiksite aga taibata küsida, mida on neist asjust meeles vanaisal ja vanaemal.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles