Gustav Ernesaks oma lauludest: ka neid lihtsaid asju on rahvale tarvis

Janno Zõbin
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gustav Ernesaks on öelnud, et seda, kas üks või teine laul inimeste südametesse püsima jääb, ei tea kunagi ette. «Mu isamaa on minu arm» on jäänud kindlasti.
Gustav Ernesaks on öelnud, et seda, kas üks või teine laul inimeste südametesse püsima jääb, ei tea kunagi ette. «Mu isamaa on minu arm» on jäänud kindlasti. Foto: Ants Nilson

Tänavu möödub 75 aastat päevast, mil Gustav Ernesaks viisistas Lydia Koidula teksti «Mu isamaa on minu arm». See koorilaul on siiani eestlaste südameis.

Heliteos sündis teise maailmasõja päevil, 1944. aasta kevadel Moskvas ning noodile on kuupäevaks märgitud 4. märts.

1941. aasta suvest oli Gustav Ernesaks Nõukogude armee teenistuses ja viibis tööpataljonis Udmurtias Kambarkas Kaama jõe ääres. Seal juhatas ta «Kaama kraavihallide» meeskoori. 1942. aasta kevadel saadeti Ernesaks koos teiste Eesti kultuuritegelastega Jaroslavli Volga jõe ääres, kus ta osales ENSV riikliku kunstiansambli tegevuses. Jaroslavli pommitamine leidis aset 13. juunil 1943 ja see kahjustas Ernesaksa psüühikat. Üks pomm tabas kinohoonet, mille kõrval asuvas majas ta parajasti viibis. Ernesaks suunati ravile närvihaiglasse Moskva lähistel.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles