Aja auk. Rahuliku elu võimalikkusest

Janar Ala
, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mark Hollis
Mark Hollis Foto: Kaader videost

25. veebruaril saabus Inglismaalt kurb uudis, et 64 aasta vanuses on surnud ansambli Talk Talk laulja Mark Hollis. Uudisele oli veel iseloomulik, et see ei leidnud mõnda aega ametlikku kinnitust. Nii mõneski mõttes iseloomustas selline asjade käik Mark Hollise karjääri tervikuna, see rihtis omal vabal tahtel mingisugusesse kadumisse, sellesse väga romantilisse ja ka modernistlike jääknähtudega (pop)kultuurifenomeni.

Talk Talk alustas 1980ndate alguses synth-pop-bändina, nende esimesed kaks plaati andsid maailmale sellised singlid nagu “Talk Talk”, “It’s My Life” ja “Such A Shame”. Mitte et neist Suurbritannias kohe läbilöögihitid oleksid saanud, pigem saabus mõningane tuntus mujal Euroopas. Synth-pop oli paljuski MTVga seondunud fenomen ja sellisena võiks justkui öelda, et kui tegid juba synth-pop’i kogu selles masinlikus sillerduses ja sädeluses, siis olid määratud saama rikkaks ja kuulsaks, mingisugune edasipürgivus ja edu oli selle muusikalisse DNAsse sisse kodeeritud. Talk Talk aga suhtus sellesse mudelisse ja võimalusse pisut tõrksalt. Meenutagem kasvõi sellist tõigakest, et Mark Hollis liigutas “It’s My Life’i” video algses versioonis suud meelega väga valesti. Selline variant plaadifirmarahvale ei sobinud, tuli teha uus versioon. Uus versioon oli veelgi halvem, nii et Hollise suu tuli musta värvi graafilise sigrimigriga kinni katta. “Such A Shame’i” videos on see suuliigutamisolukord samuti väga üle võlli.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles