Jaaganti valimisradar. Lõpuspurt

KAMPAANIA KAKS KINDLAT VÕITJAT

Kõik erakonnad on teinud kampaaniates edu toovaid ja edasi viivaid liigutusi, aga üldistavalt võib öelda, et praeguse seisuga on saldo selgelt positiivne kahel suuremal erakonnal. Ülejäänute puhul sõltub kampaania edukuse hindamine peamiselt sellest, mis eesmärgi erakond endale ise seadis, kas tehakse parem tulemus kui eelmisel korral ning kas pääsetakse parlamenti või mitte.

Reformierakond. Ühel hetkel levitasid keskerakondlased jutte, et Reformierakonnas enam valimiste võidust ei mõeldagi, kaotusega ollakse juba leppinud. Mõni kuu tagasi see nii võiski paista, kuid kampaania edenedes – mida Reformierakond alustas väga varakult, oktoobris – on oravad suutnud oma positsiooni palju parandada. Kaja Kallase esimeheks tuleku eufooria järel üsna pika pohmelli läbi teinud erakond on selgelt tõusutrendis.

Miks nii? Kaja Kallas on oma debatioskusi parandanud, kuuldavasti läbinud ka mõne koolituse. Sõnumid on konkreetsemad ning vajalik vastandumine peaminister Jüri Ratasega on õnnestunud viimaks püsti panna ja seda hoida. Kampaania esimestel kuudel ebaoravalikult harali ja leeridesse jagunenud Reformierakond töötab nüüd – ilmselt edust tiivustatuna – väga üksmeelselt ühe eesmärgi nimel. Seda on reformierakondlased alati teha osanud.

Isamaa. Ühtki teist erakonda pole seniste kampaaniakuude jooksul nii mitu korda maha maetud kui Isamaad. Pool aastat tagasi oli selleks muidugi ka igati põhjust. Jäik käitumine koalitsioonis, nimevahetus ning toetus stabiilselt alla valimiskünniseks olevat viie protsendi piiri. Tõsi, leidus ka analüütikuid, kes ettevaatlikult kordasid, et vara maha kanda. Ja õigesti tegid. Nüüd on Isamaa reitingud mitmekordselt üle valimiskünnise ning pole välistatud kahe suure ning EKRE järel paremuselt neljanda tulemuse saavutamine.

Miks nii? Kas keegi on teles, raadios ja internetis näinud mõnd erakonda rohkem kui Isamaad? Nende viimase aja kampaaniamaht on meeletu, kuuldavasti neelanud ka mitmeid miljoneid eurosid. Kui stardipauguks kõlanud loosung «Isamaa on igavene» mõjust veidi kohatult, eriti toonast madalat reitingut arvestades, siis edasi on sõnumid olnud nutikamad. Isamaa nimekirjad on ühtlaselt head. Piirkondades on palju inimesi, kes pole laialt tuntud, kuid kes saavad oma kodukandis korralikult hääli. Nad on kenasti hajunud kõikidesse piirkondadesse ja suudavad teha hea tulemuse. Omajagu nostalgiahääli võib Isamaa kätte saada neilt, kes ei taha lasta parteil hääbuda.

Eesti 200. Muidugi tehakse valimistel isiklik rekord, aga küsimus on, kas see vastab seatud ootustele. Praegune seis kindlasti ei vasta. Uudsuse pealt tuli algusekuude üle kaheksaprotsendine toetus, aga edasi on olnud trendinokk allapoole ja sellest on nähtavalt võitnud nii Isamaa kui Reformierakond.

Miks nii? Kindlasti on Eesti 200 maksnud lõivu oma plakatiskandaali pealt. Huvitaval kombel püsib Eesti 200 reiting kõrge mitte-eestlaste seas. Filosoofiline küsimus on, kas Eesti 200 oleks saanud uue tulijana jätta mõne riski võtmata. Eesti 200 mureks on ka nimekirjad. Nendega on liitunud hulk tuntud inimesi, kuid avalikkuses jääb mulje, et igaüks neist seisab iseenda eest, partei ei näi ühtse tiimina. Ka näib valijaid huvitavat ikkagi pigem lühike, mitte pikk plaan.

SDE. Kogu kampaania on sotsiaaldemokraatlikult paigas: väärtuspõhised sõnumid, uued inimesed nimekirjades, positiivne hoiak, aga kohe kuidagi ei taha taastuda SDE kunagine tavapärane reiting 15–20 protsendi vahel. Kõikidest liigutustest hoolimata püsib see kümne protsendi juures, kuigi kerge trend on ülespoole.

Mis juhtus? On erakonna liikmeid, kes arvavad, et põhjus peitub esimehe Jevgeni Ossinovski isikus, kes lihtsalt ei meeldivat inimestele. Selliselt arvajatel on mõistagi oma põhjused, miks nii väita. Sotsid ei tee eriti uksekampaaniat, mis nende põhimõtetega ei sobi, see-eest on palju panustatud sotsiaalmeediale. Sotside jaoks on esmatähtis kinnistada oma põhivalijad ning tuua nad kindlalt valima. Kuigi sotsidel on õnnestunud päris edukalt üles tõsta väärtuskonflikt, pole neil sama õnnestunud konkreetsete poliitiliste lubadusega.

Keskerakond. Keskerakonna kampaania on olnud ühtlaselt tugev, pole olnud suuri tõuse ega ka ärakukkumisi. Viimasel ajal kõnniksid nad justkui suvekingadega märjal jääl – tasapisi edasi, ei ühtki järsku liigutust. Oma positsiooni stabiilsena hoidmine on Keskerakonna märksõna ja mulle teadaolevalt on edu vähenemine Reformierakonna ees tekitanud erakonnas omajagu ebameeldivat ärevust.

Miks nii? Nad on valitsuse juhtparteina kogu aeg pildis, Ratase õhutusel (või tuleks öelda: vastuvaidlemist mittekannataval soovitusel) teevad kõik uksekampaaniat, kus rõhk on kontaktide arvul. See on nende seni edukalt töötanud stiil ning selliselt rühitakse ka edasi. Mingeid suuri otsuseid, mis võiksid kampaania kulgu kuidagigi mõjutada, pole viimasel ajal tehtud. Isegi mitte valitsuses, mille volitused oma tööd teha ehk otsustada pole ju lõppenud. Meenutame Kohtla-Järve riigigümnaasiumi lugu, kus otsustamine lükati järgmise valitsuse kaela. Eestikeelsete valijate juurdevõitmise kõrval ei taha Keskerakond siiski kaotada ka oma venekeelseid valijaid.

EKRE. Kuna nemad ja nende tegevus on ka teiste erakondade jutu sisse jõudnud, peab EKRE ise tegema üksnes osa kampaaniast. Üldine toetus on kasvanud vaid veidi, aga EKRE valijad on ühed kõige kindlamalt hääletama minejad.

Miks nii? Uute valijate võitmise kõrval on EKRE enamgi keskendunud seniste kinnistamisele. Piirkonniti mitte stabiilselt tugevat nimekirja toetab erakonna enda väga tugev bränd. Sotsiaalmeedias on EKRE võimas. See aga ei torka väga laialt silma, sest sotsiaalmeedia võimaldab suunata kampaaniat sinna, kus seda oodatakse. EKRE jaoks on oluline iga hinna eest vigu vältida ja selle nimel on viimasel ajal ka veidi ettevaatlikumaks muututud.

VÄIKSEMATE PARTNERITE DIKTAAT

Kui pühapäeval saavad tõeks praegused toetusreitingud, on riigikogus viis erakonda: Keskerakond, Reformierakond, EKRE, Isamaa ja SDE. Kuna eelmistes «Valimisradarites» olen juba analüüsinud koalitsioonivariante juhul, kui riigikokku pääsejate seas on ka kuues erakond Eesti 200, siis nüüd saab vaadata, mis juhtub viie parteiga parlamendis. Kõige tähelepanuväärsem on selle juures, et väiksemad erakonnad võivad saada läbirääkimistes olulise eelise.

Kuidas? Muutunud ei ole Keskerakonna ja Reformierakonna eelistus võimaluse korral valitsuse moodustamisel teineteist vältida. Samuti soovivad mõlemad esimeses järjekorras vältida ka EKREt. Neid asjaolusid arvestades jääb üle sisuliselt kaks koalitsiooni, kus erinevus vaid peaministrierakonnas. See annab Isamaale ja sotsidele üsna hea võimaluse saada läbirääkimistelt rohkem, kui võiks kohtade arvu järgi eeldada. Kui Reformierakond ei taha piisavalt vastu tulla, on võimalik ähvardada Keskerakonna jutule minekuga. Ja vastupidi. Mõnus seis, kuid on üks aga...

...ülemängimine. Esiteks ei talu Isamaa ja SDE üksteist ülearu hästi, mistõttu ladusat koostööd ei ole ilmselt oodata. Samas võib ühise keele leidmisele sundida soov saada igal juhul valitsusse. Ja kui väiksemad muutuvad Keskerakonnale-Reformierakonnale ikkagi liiga ebamugavateks kauplejateks, siis võivad ka suured omavahel koalitsioon teha. Seda võimalust peavad Isamaa ja SDE silmas pidama.

Mis saab? Eeldatavasti tulevad koalitsioonikõnelused, kus käivad paralleelselt kolmed läbirääkimised – Keskerakond-Isamaa-SDE, Reformierakond-Isamaa-SDE, Keskerakond-Reformierakond. Kiiresti siin kokkuleppele ei jõuta.

Mis variandid veel on? Kuluaarides räägitakse igasugustest huvitavatest kombinatsioonidest, mida keegi on unes näinud. Näiteks et Isamaa ja EKRE punuvad koalitsiooni osaga Reformierakonnast, kes selle nimel vahetab välja esimehe Kaja Kallase. Või siis et kui Reformierakond võidab, kuid tahab teha valitsuse Keskerakonnaga, korraldatakse Ratas Brüsselisse, et ta ei peaks mõnd madalamat ministrikohta võtma. Kuulujutud, muidugi, sest praegu on Eestis palju väga häid 101 piires arvutajaid ning mida rohkem kombinatsioone, seda paremad läbirääkimisvõimalused.