Mis on veredoping?
27. veebruar 2019, 20:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seefeldi MMil peeti seoses dopinguskandaaliga täna kinni viis sportlast: kaks austerlast (meedia andmetel Dominik Baldauf ja Max Hauke), kaks eestlast (Karel Tammjärv ja Andreas Veerpalu) ning üks kasahh (Aleksei Poltoranin). Lisaks on seoses dopingukaasusega vahistatuid ka Saksamaal.
Üks austerlane, MMil paarissprindis kuuenda koha saanud suusataja tabati aga otse teolt, rääkis kriminaalpolitseinik Dieter Csefan väljaandele Stern. «Uurimise käigus jälgisime viite sportlast, kes võeti täna ka vahi alla. Üks sportlastest arreteeriti samal ajal kui ta oli vereülekannet tegemas.»
Mis aga on vereülekanne?
Veredopinguks nimetatakse meetodeid, mis suurendavad hapniku kandvate punaste vereliblede ehk hemoglobiini arvu. Mida rohkem on veres hemoglobiini, seda suurem on organismi töövõime. Verevahetuseks võetakse sportlastelt verd ning hoitakse seda tagavaraks, enne võistlust lastakse veri tagasi. Kõige levinum veredopingu viis on erütropoietiini (EPO) süstimine, mille abil hemglobiinitase tõuseb.
Mida enam punaliblesid, seda rohkem suudab veri transportida lihastesse hapnikku ja nii suureneb vastupidavus. 1985. aastal meditsiinis kasutusele võetud EPO kõrgajad spordis saabusid 1990. aastate alguses. Paarikümne Belgia ja Hollandi jalgratturi surma põhjuseks peeti keelatud ainega liialdamist.
«EPOt süstitakse veeni, oluline on manustada õige kogus, kindlasti tuleb kunstlikku hormooni lahjendada,» on Postimehele selgitanud arst Mihkel Mardna. Üledoseerimisel veri pakseneb, tugeval pingutusel võivad tekkida trombid, mis halvimal juhul viivad äkksurmani.