Karoli Hindriks: valime tuleviku, mitte pulli pärast

Karoliine Aus
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karoli Hindriks.
Karoli Hindriks. Foto: Andres Teiss

Noorte valimisaktiivsus ei ole kõrge. 2013. aasta Eurobaromeetri uuringu raportist selgub, et valimisaktiivsus on langus­trendis just noorte seas. Vaadates kohalike valimiste statistikat, kus toodud e-hääletajate vanuseline koosseis, märkan, et 18–24aastaste valijate arv ­kõigub, see-eest 65–74aastaste arv on aastatega suure hüppe teinud. 2017. aastal andis e-hääle 12 503 noorukit ja 14 654 inimest ennist mainitud teises vanusekategoorias.

Mina, noor, saan sel aastal esimest korda riigikogu valimistel hääle anda. Kas maksab valima minna? Kas minu hääl loeb? Kuidas teha valikut? Need on küsimused, mis hääletusõiguse ja eeltoodud statistikaga on tekkinud.

Kuigi olen neid teemasid arutanud tutvusringkonnas, võtsin vastuste leidmiseks nõuks ajada juttu Karoli Hindriksiga. Ettevõtjaga, kes alati on pidanud oluliseks Eesti elu ja tuleviku teemadel kaasa rääkida ning kes juba 19aastaselt kandideeris Pärnu linnavolikokku. Ehk on tema mõtetest kasu teistelegi noortele.

“Loomulikult!” vastas Hindriks küsimusele, kas tema on alati valimas käinud. Tal on õnnestunud isegi presidenti valida, sest tema aasta vahetusõpilasena USAs kattus sealsete presidendivalimistega. “Pereema võttis mind valimiskioskisse kaasa ja äkki ulatas mulle pastaka ja andis võimaluse hääl anda,” naeris Hindriks. Ta valis Al Gore’i.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles