Greete Palgi: tõmblukk ja tissid (16)

Nädala algul võtsin ette enda valimisringkonna nimekirjad, et langetada lõplik otsus, kellele riigikogu valimistel hääl anda. Üsna nukker oli tõdemus, et naisi kandideerib meestest märkimisväärselt vähem. Sirvinud teiste ringkondade nimekirju, paistab terves Eestis nii olevat.

Näiteks Tartu linna täisnimekirjades riigikokku pürgijatest on naisi vaid kolmandik. Pole väga representatiivne nimekiri, arvestades Eesti rahvastikku, või mis? Peale selle on Tartu linnas vaid sotside nimekirja eesotsas naine. Kas tõesti pole ei reformaritel, keskerakondlastel, Eesti 200-l ja mitmel teisel erakonnal ühtegi asjalikku naissoost kandidaati, keda esimeseks panna?

Oleks see vaid uute valimiste või Tartu valimisringkonna teema, ka viimatise riigikogu koosseisus on naisi törts alla kolmandiku.

Mõned riigid on otsustanud ebavõrdse olukorra kandideerimisel lahendada triibulise nimekirjaga, kus mees- ja naiskandidaadid on vaheldumisi. Selle kohta kasutatakse ka väljendit tõmblukumeetod. Põhiliselt heidetakse sellisele erimeetmele ette, et kompetentsed mehed asendatakse nii keskpäraste naistega. Rootsi 1982.–2014. aasta valimisnimekirjade analüüsist selgus, et sookvoodid valimisnimekirjades toovad poliitikasse rohkem naisi, kes on ka kompetentsed, ja jätavad keskpärased mehed ukse taha.

Põhjalikud uuringud vaid kinnitavad, et triibulised nimekirjad teevad haritumate ja pädevamate poliitikutega head tervele ühiskonnale.

Sama leiti ka Itaalias kohalikel valimistel ajutiselt kehtestatud kvootide tulemuste uurimise põhjal. Ainsana mõjusid sookvoodid negatiivselt vaid madala haridustasemega meestele, kes jäid tõenäolisemalt valitute seast välja, kuna erakondade juhid valisid hoolikamalt, kes nimekirja pääsevad. Haritud kandidaadid poliitikas ei peaks aga miskit taunimisväärset olema. Jällegi kinnitavad mitmed uuringud, et mida haritumad on poliitikud, seda paremini nad enda tööga hakkama saavad.

Olen selle poolt, et poliitikas peaksid olema kõige kompetentsemad inimesed selleks tööks, olenemata, mis neil püksis on. Siiski peavad naised enda kompetentsi ja sobivust poliitikas Rainbow Murray 2014. aastal tehtud uuringu põhjal kõvasti rohkem tõestama kui mehed. Mehi aitab sel puhul ühiskonna soorollide tõttu tekkinud eeldus, et kui mees on poliitikas, on ta järelikult ka piisavalt pädev.

Muidugi võib küsida, kas nii palju naisi üldse tahab poliitikasse minna, et saaks koostada triibulisi nimekirju. Poliitikas sätib paratamatult inimene end ise avaliku elu tegelaseks ning peab toime tulema nii põhjendatud kui põhjendamatu kriitikaga.

Jällegi ütlevad uuringud, et tahavad küll. Naised ei kipu poliitikasse minema seetõttu, et neid ei kiputa valima. Lihtsustades saab öelda, et naispoliitikute järele pole eriti suurt nõudlust. Sookvoodid loovad aga olukorra, kus esimestel kvoodivalimistel harjuvad inimesed üha rohkem asjaoluga, et ka naised osalevad võrdselt poliitikas, ning lõpuks pole naissoost poliitik mingi imeloom. Julgen väita, et Eestis on naissoost poliitik veel ebatavaline nähtus, kuna meie riigis tõstatatakse probleemiks nii see, kui poliitiku tissid kumavad aimatavalt kleidist läbi, kui see, kui ta on lastetu. Need asjaolud ei mängi rolli tema pädevuses poliitikuna.

Julgen väita, et Eestis on naissoost poliitik veel ebatavaline nähtus, kuna meie riigis tõstatatakse probleemiks nii see, kui poliitiku tissid kumavad aimatavalt kleidist läbi, kui see, kui ta on lastetu. Need asjaolud ei mängi rolli tema pädevuses poliitikuna.

Põhjalikud uuringud vaid kinnitavad, et triibulised nimekirjad teevad haritumate ja pädevamate poliitikutega head tervele ühiskonnale. Ära ei tohi unustada aga sotsiaalseid norme, mis on visad kaduma. Jah, Eestis on naistel võimalik poliitikasse minna, aga ühiskond ei tee seda otsust lihtsaks. Traditsiooniliselt meeste ametitesse «trügides» peab naine arvestama stigmaga. Mäletan hästi, missugust argiseksismi kohtasin gümnaasiumis joonestamistundides, sest ainet võtsid tüüpiliselt noormehed. Poliitika on samuti traditsiooniliselt meeste mängumaa olnud, tasub meelde tuletada ka seda, millal üldse said naised valimisõiguse.

Kuigi teaduslikud uuringud pakuvad tugevat tagalat triibuliste nimekirjade kaitseks, võib sellele probleemile läheneda vaktsineerimisvastaste inimeste retoorikaga, kus parim kaitse on ignorantsus. Tänavustel valimistel on õnneks kandideerivate naiste seas päris mitmeid, kes võiksid minu hinnangul triibuliste nimekirjade küsimuse pädevama riigikogu nimel tõstatada. Eks näis, kas lootus tasub end ära.

Artikli kirjutamisel on kasutatud Diana O’Brieni ja Johanna Rickne’i (2016), Rainbow Murray (2014), Timothy Besley et al. (2017), Audinga Baltrunaite et al. (2014) uuringuid.