Mirell Põlma: See on haigus, mis halvab kogu mõtlemise

Mirell Põlma
, keeletoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kehakaalust saab buliimiku ja anorektiku kinnisidee.
Kehakaalust saab buliimiku ja anorektiku kinnisidee. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Aastal 2010 hakkas mind kimbutama söömishäirekoll. Teismeeas ei saanud mulle suurt midagi ette heita: hinded ja peresuhted olid korras, tegin tihti trenni, seega polnud paks, sõpru jagus. Mis mul siis häda oli, et end kokku ei võtnud ja normaalseks ei hakanud, nagu kõrvalseisjad kipuvad soovitama?

Olin enda suhtes liiga nõudlik ja päästikuna mõjus imeilus, piitspeenike, tark ja osav pinginaaber, kellega end mingil rumalal põhjusel võrdlema kippusin. Tema pole muidugi milleski süüdi, aga kuna ta põdes toona kaalu pärast, hakkasin mõtlema, ehk olen minagi paks. Äkki normaalkaal ei olegi normaalne? Mida inimesed minu ümber küll mõtlevad? 15aastase tüdruku mõttemaailm on segane.

Haiget ei aita vastikud väljaütlemised ega soovitused nagu “Ära oksenda!” või “Ära nälgi!”.

17aastasena ülikooli astudes soovisin tingimata edasi sportida ja võistelda. Kuna kergekaalus on sõudjatel hõredam konkurents, tundus see tehtav. Mis see paar–kolm kilo siis ära ei ole? Sealt läks kõik allamäge, sest ma ei osanud pidurit tõmmata.

Poole aasta järel sai natukesest 15 kilo ja kujunes kinnisidee. Ma ei mõelnud enam muust kui söögist ja sellest, kuidas tarbitu kähku väljutada. Olin üliõnnelik, kui sain 800 kilokaloriga päevas hakkama, tehes korralikult trenni pea iga päev. Aga mis hinnaga? Haigus võttis mu elu üle.

Kui esiti tehti komplimente, kiskusid ütlemised mõne kuu pärast karmiks: “Lähed kohe pärast sööki oksendama või hiljem?”, “Nagu otse Buchenwaldist tulnud”. Sapiseid kommentaare ei võinud “sõbrad” ju endale hoida.

Haiget ei aita vastikud väljaütlemised ega soovitused nagu “Ära oksenda!” või “Ära nälgi!”. Kui see oleks nii lihtne, kas maailmas eksisteeriksid söömishäired? Sel juhul saaksid ju kõik kohe nii nutika soovituse peale terveks. Paraku on see haigus, mille all kannataja ravi või abita jätmine võib lõppeda traagiliselt.

Spetsialistid küll püüavad haige perele selgeks teha, et häirest tervenemine võtab aega, sest mõtteviis on juurdunud ja selle muutmine nõuab pidevat tööd, lähedaste tuge ja jälgimist, lootuse andmist. Aga paraneda on võimalik!

Tõsi, minul läks hästi, sest lähedaste ja psühhiaatri toel sain tõvest paari aastaga enam-vähem jagu ja haiglaravi ma ei vajanudki.

Kuid kõik nii kergelt ei pääse, vaid satuvad mitu korda musta auku, kust üksi välja ronida on pea võimatu. SIIT saab lugeda Maarikast, kes kannatas söömishäirete all aastaid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles