Vikerkaar loeb. Kas me oleme liiga rumalad, et mõista loomade nutikust? (1)

Mõistagi on loomade üle mõeldud pikalt, ent tundub, et alles viimasel paaril kümnendil on saavutatud läbimurre, mis sunnib meid revideerima oma kõige põhilisemaid teadmisi ja tõekspidamisi. Kaks hiljuti eesti keeles ilmunud värsket raamatut, Frans de Waali „Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad?” ja Karsten Brensingi „Loomade mõistatus” on algajale huvilisele väga head teejuhid. Mõlemad võtavad eelduseks, et loomad on arvatust palju võimekamad ja palju enam meiega sarnased.

Inim- ja teised loomad

Frans de Waal on viljakas ja populaarne etoloog, kelle peamine erialane huvi on olnud primaatide uurimine. Kaunis erandliku teadlasena on ta suutnud pälvida korraga nii kolleegide tunnustuse kui ka laia lugejaskonna armastuse. Alates 1982. aastal ilmunud debüütteosest „Šimpanside poliitika: võim ja seks ahvide seas” on Hollandis sündinud, ent suure osa elust Ameerikas elanud autor avaldanud praeguseks üle viieteistkümne raamatu, mis on leidnud tee enam kui paarikümnesse keelde. Ilmselt on vähe neid, kes on tänapäeval temast enam panustanud loomade mõistmisse laiema lugejaskonna seas.

De Waali põhivõte on loomade inimlikustamine, kuid mitte naiivsel, vaid väga läbimõeldud moel. Kui tema debüütteos tõendas, et Machiavellist võib olla palju abi šimpanside võimusuhete mõistmisel, nii et raamat muutus ootamatult populaarseks isegi kutseliste poliitikute seas, siis hiljem on ta näidanud, kuidas primaadid konflikte lahendavad ja rahu sobitavad, kuidas nad on suutelised õiglaseks ja kõlbeliseks käitumiseks või kuidas loomad võivad üles näidata üllatavat emotsionaalset intelligentsust ja empaa­tiavõimet.

Algselt 2015. aastal ilmunud „Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad?” on käsitletav omalaadi vahekokkuvõttena De Waali loomingus, isegi kui raamatul ei puudu oma fookus, mis on seotud loomade tunnetusega, või nagu autor ise eelistab oma uurimisvaldkonda määratleda, „evolutsioonilise tunnetusõpetusega”.

De Waal tuletab asjakohaselt meelde, kui narr on võrrelda ja vastandada loomi ja inimesi, pidades proovikiviks iseendid. Tegelikult saame võrrelda vaid üht loomaliiki – inimest – ja suurt hulka teisi. De Waal nendib: „Kuigi ma võin viimaste kohta enamjaolt kasutada lühivormi „loom”, ei saa salata, et inimesed on loomad. /.../ Ma vaatlen inimese tunnetust loomade tunnetuse ühe teisendina.” (lk 11)

Muidugi on küsimus inimeste võimest loomi mõista filosoofiliselt väga laetud. Laialt on tuntud Ameerika filosoofi Thomas Nageli mõtteeksperiment, kus ta arutles, kas inimesel on võimalik tunda, kuidas on olla nahkhiir. Nagel järeldas, et selline tunne on inimesele kättesaamatu, sest me ei suuda omaks võtta nahkhiire vaatevinklit ega seda, kuidas ta maailma kogeb. Kuid Nagel möönab, et tema järeldus puudutab nimelt kogemust, mitte teadmist, ja et nahkhiire vaatenurga osaline mõistmine võib olla siiski võimalik. Sama nendib ka De Waal, tunnistades, et kuigi me ei suuda tunda seda, mida loomad, „võime siiski püüda astuda välja enda kitsast omailmast ja kohandada oma kujutlusvõimet nende omaga” (lk 17).

Selles keerulises töös on De Waalil mitu teejuhti, meeldival moel on enamik neist pärit Eestist. Kohe raamatu alguses sätib ta oma lähenemise Keblaste mõisas sündinud Jakob von Uexkülli tähe alla, kes ühena esimestest püüdis mõista maailma looma seisukohast, uurida iga liigi individuaalset „omailma” (Umwelt). De Waal lähtub samast printsiibist: „Igal organismil on oma ökoloogia ja elustiil, omaenda omailm, mis dikteerib, mida ta peab enese äraelatamiseks teadma. Pole ainsatki liiki, mis võiks olla kõigile teistele eeskujuks.” (lk 306)

Teine tähtis teejuht on De Waalile Tallinnast pärit Wolf­gang Köhler, kes pani Esimese maailmasõja päevil Tenerife saarel aluse primaatide tunnetuse uurimisele, mille tähtsust oskame De Waali hinnangul alles praegu päriselt mõista. Kuid väga olulisel kohal on hollandi-ameerika teadlase raamatus samuti väliseesti psühholoogi Endel Tulvingu mälualased uurimistööd, millega ta võtab pikalt diskuteerida. Ja kuigi selles raamatus on jäänud mainimata teine suur väliseesti psühholoog Jaak Panksepp, figureerivad tema tööd loomade ajutegevusest prominentselt De Waali viimase raamatu lehekülgedel, mis on pühendatud loomaemotsioonidele („Mama’s Last Hug: Animal Emotions and What They tell Us about Ourselves“, 2019).

Kuid De Waali raamatu väärtus ei seisne niivõrd teiste teadlaste tööde tutvustamisel, nagu populaarteaduses üldiselt tavaks, vaid tema enda ulatuslike katsete, kogemuste ja uuringute paeluval sünteesimisel. Kiht kihi haaval koorib De Waal inimeselt usu tolle ainulaadsusesse, näidates, kuidas kõik see, mida on peetud pelgalt inimesele iseloomulikuks – poliitika, kultuur, moraal, tunded jne on tuvastatud paljude liikide juures. Ta tunnistab vaimukalt, et „inimeste ja loomade tunnetuse vaheline müür meenutab nüüdseks auklikku Šveitsi juustu”, lisades, et „inimeste ainulaadsuse pooldajad seisavad silmitsi võimalusega, et nad on kas inimeste keerukust rängalt üle hinnanud või teiste liikide võimekust alahinnanud” (lk 307). De Waali paneb imestama, et siiani köidab nii paljusid õpetlasi küsimus sellest, mis on inimestes unikaalset. Veidi heitunult tõdeb ta: „Oleme vast veidrad loomad, kui ainus küsimus, mida suudame küsida seoses oma kohaga looduses, on: „Peeglike, peeglike seina peal, kes on kõigist kõige nutikam?”” (lk 187)

Kas loomadel on elulugu?

Kui De Waal ei vaja loomasõpradele tutvustamist, siis Karsten Brensing on alles hiljuti laiemat tähelepanu pälvinud saksa merebioloog, kes alustas delfiinide uurijana, ent kes laiema tähelepanu pälviski alles oma 2017. aastal ilmunud raamatuga „Loomade mõistatus”, millele aasta hiljem ilmus järg pealkirjaga „Loomade keel”.

Nii nagu De Waali, huvitab ka Brensingit esmajoones loomade mõistus ja tunded, samuti juhib ka tema sulge soov õõnestada tavaarusaame inimerandlikkusest. Kirjutades loomadest, on Brensing sügavamas mõistagi huvitatud inimese ümber mõtestamisest. Ta tõdeb tabavalt, et „kui me iseennast tõesti mõista tahame, peame pilgu endalt ära pöörama. Vaimne saavutus ei ole tegelemine iseenda, vaid teistega” (lk 202). Kui De Waali hinnangul on inimese kõige olulisem tunnus keelevõime, siis Brensing asetab panused mujale, tema hinnangul „on inimeste suur koostöövalmidus ainuke tõeliselt suur meie ja loomade erinevus” (lk 264). Samas kui üksikisiku tasandil on tema hinnangul väga raske leida erinevusi meie ja teiste kõrgesti arenenud tunnetusega loomadel. „Paljud loomaliigid suudavad abstraktselt ja loogiliselt mõelda, jah, nad suudavad isegi oma teadmisi ja mõtlemist peegeldada.” (lk 264)

Brensing esitab raamatus olulise küsimuse: kas me saame rääkida loomade eluloost? Kas loomadel on eneseteadvus ja elupikkune mälu, mis lubab nende elukäiku käsitada mitte juhuslike episoodide reana, vaid mõtestatud tervikuna? Brensing vastab jaatavalt ja on raamatusse kogunud suure hulga näiteid paljude loomade võimest minevikust õppida ja oma tulevikku planeerida. Võib lisada, et viimastel aastatel on paljud ajaloolased suundunud loomade elulugude uurimisele, nii avaldas prantsuse ajaloolane Eric Baratay 2017. aastal raamatu „Loomade elulood” („Biographies animales“), mis püüab mitmekesise kirjaliku allikmaterjali, etoloogide teadustööde ja autori kujutlusvõime toel kirja panna umbes tosina konkreetse isendi elulugu või elukogemus 19.–20. sajandil.

Võib vaid arvata ja loota, et järgnevad aastad toovad meile üha uusi teadmisi inim- ja teiste loomade kohta, mis kivi kivi haaval võtavad maha selle müüri inimeste ja looduse vahel, mida viimasel paaril sajandil on suure pühendumusega ehitatud.