«Tõde ja õigus» - väljakutse grimmikunstnikele

«Tõde ja õigus» esitas grimmikunstnikele suure väljakutse, sest tegelased vananesid filmi jooksul 24 aasta võrra. See omakorda tähendab, et lõpus, kui oli toimunud kõige suurem ajahüpe, tuli kasutada silikoongrimmi, mida tehti Eesti filmi puhul esimest korda.

Liisi sõnul on vanainimese välimuse saavutamiseks mitmesuguseid võimalusi, kuid üldiselt võetakse appi silikoonist lisandid, mis tehakse spetsiaalselt näitleja järgi. Sellise grimmi tegemiseks kulub palju aega, mistõttu istusid peaosatäitjad Priidud – Loog Andresena ja Võigemast Pearuna – grimmitoolis neli-viis tundi.

Grimmikunstnik selgitab, et protsess algab  mitu kuud enne võtete algust näo jäljendi võtmisega. Sellest tehakse kipsi abil vorm, mille peale hakatakse n-ö vananemist voolima. Seejärel lõigatakse tükid kipspea küljest lahti ja ehitatakse n-ö negatiivi vormid. Teatud tükid, näiteks kael ja pealagi, nõuavad suuri kahepoolseid vorme. Lamedamate tükkide puhul, nagu näiteks põsed, saab kasutada lamedamaid vorme. Kui vormid lõpuks valmis saavad, valatakse nende sisse silikoon. Kõik tükid on ühekordseks kasutamiseks, mis tähendab, et iga päev tuleb teha uued. «Veetsime töökojas lihvides, saagides, ehitades ja puurides mitu nädalat,» meenutab Liisi.

Kui järg jõuab näitlejate grimeerimiseni, alustatakse näo ettevalmistamisest. Kui tegemist on näiteks proteesgrimmiga, aetakse meestel vahetult enne grimmi habe ära, et see kogemata silikooni näo küljest lahti ei lükkaks. Väga kiire karvakasvuga mehe puhul võib juhtuda, et õhtu lõpuks hakkab vuntsi- ja habemetüügas seda siiski tegema. Selliste probleemidega tegeletakse jooksvalt. Ettevalmistused tehtud, hakatakse silikoontükke näole liimima. «Näiteks Priit Võigemastil oli terve nägu kaetud silikoonitükkidega, Priit Loogile aga liimiti silikoonitükkidest põsed, ülahuul ja käed,» selgitab jumestuskunstnik. Pärast tükkide liimimist tuleb need ära värvida ja kleepida näokarvad sinna, kuhu vaja.