Vladimir Juškin: Venemaa varjatud mõjukus Aafrikas

Vladimir Juškin
, Balti Venemaa Uurimise Keskuse juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ehkki Venemaa strateegia Mustal Mandril ei piirdu enam üksnes tasuta relvadega, on kuulus Kalašnikovi automaat jätkuvalt nõutud ekspordiartikkel.
Ehkki Venemaa strateegia Mustal Mandril ei piirdu enam üksnes tasuta relvadega, on kuulus Kalašnikovi automaat jätkuvalt nõutud ekspordiartikkel. Foto: FLORENT VERGNES / AFP / Scanpix

Venemaa mõjuvõimu suurenemine Aafrikas on tabanud lääneriike ootamatult, kuid võrreldes USA või Hiinaga on venelaste kaal endiselt väike, kirjutab Balti Venemaa Uurimise Keskuse juht Vladimir Juškin.

1945. aasta veebruaris nõudis Jossif Stalin Jalta konverentsil Ameerika liitlaselt Franklin Delano Rooseveltilt Liibüa mandaati, sest Nõukogude Liit oli juba 1942. aasta juunis, mil Erwin Rommeli tankid hõivasid Tubruqi, taibanud Liibüa olulisust teel Kairosse ja Bakuu nafta jaoks. Winston Churchill seisis sellele aga kategooriliselt vastu ja nii kukkus Stalini Aafrika-projekt läbi.

NSV Liidu aktiivsem tegevus troopilises ja Lõuna-Aafrikas algas 1950. aastate teisel poolel pärast Aasia ja Aafrika riikide Bandungi konverentsi ja Ghana iseseisvuse väljakuulutamist. NLKP programmis nimetati rahvuslikku vabastusliikumist üheks peamiseks imperialismivastaseks jõuks. 1950.-1960. aastate vahetusel loodi Nõukogude Liidu riiklikes ja kultuuriasutustes ja -organisatsioonides Aafrikaga tegelevad osakonnad ja sektorid: NLKP KK Aafrika sektor, välisministeeriumi Aafrika osakond ja NSV Liidu Teaduste Akadeemia Aafrika instituut.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles