Pulleritsu maratonireportaaž: kui antakse võimalus rünnata rekordeid

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eilsed ilmalud tegid laskumised ohtlikuks, aga sõidu kiireks.
Eilsed ilmalud tegid laskumised ohtlikuks, aga sõidu kiireks. Foto: Arvo Meeks

Määrdemees Jaanus Kunts astub Tehvandi staadioni hooldealal aia äärde, kus seisab vähemalt poolsada suusapaari, silmitseb neid mõne sekundi ja ulatab ühed: võta need! Fischerite ninale on veekindla vildikaga kirjutatud V.T. 18. Need on Hiina koondise treeneri Vahur Teppani, omaaegse Eesti sprindikoondislase Fischerid.

Tartu maratoni lumestruktuur ja ilmaolud nõuavad spetsiaalseid suuski. Oma ainsa paariga pole mõtet jäiselt kõvale rajale õnne otsima minna – see ei sobiks niikuinii.

Heade suuskadega on oht liiga lennukaks minna. Aga kui ees ootab 63 kilomeetrit, umbes kolm ja pool tundi, ei pruugi lendu kauaks jätkuda. 900 kilomeetrit pole ettevalmistus, mille pealt sildu põletades lammutama minna.

Kuidas kõik see seiklus jätkus ja lõppes, annab aru Priit Pullerits.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles