Eva Kams: mitu ametnikku on vaja, et teha head riiki?

Seadusloome käib täie hooga edasi ja piiranguid muudkui lisandub. Riik tahab sundida koole alustama tunde kell üheksa hommikul, püüab seada uued ja karmid regulatsioonid sõidujagamisteenuse osutajatele, ja nii edasi. Ettevõtjad kurdavad, et e-riik on loonud ametnikele ammendamatu võimaluse koormata neid aina määratuma aruandluskoormaga ilma, et sellega kaasneks riigile endale erilisi lisakulusid. Küll aga peavad ettevõtjad leidma aega vastata näiteks küsimusele, mitu vaba töökohta neil parajasti on, justkui see peaks olema riigi asi.

Üks viimase aja kõige jõhkramaid katseid sekkuda kümnete tuhandete Eesti inimeste vabadustesse on väikese suurpõllumeeste lobigrupi poolt algatatud ja praegu õnneks riigikogu maaelukomisjonis toppama jäänud eelnõu, mis piirab absurdini maaomanike õigust käsutada enda omandit. Veel mõnda aega tagasi toetas PRIA põllumaade metsastamist, nüüd on võetud hoopis teine siht – keelata valdaval osal Eesti põllumaast igasugune muu tegevus väärtusliku põllumaa säilitamise sildi all. Puudel ei tohi lasta sinna kasvada, mitte midagi ei tohi ehitada samuti. Erandkorras hakkab kooskõlastusi andma põllumajandusamet. Kahtlemata toob eelnõu asutusse tööle uusi ametnikke, mis läheb aga selgesse vastuollu paljuräägitud eesmärgiga ametnikke hulka ja erinevaid piiranguid hoopis vähendada. Isegi õiguskantsler on kinnitanud, et eelnõu on vastuolus põhiseadusega ja riivab omandipõhiõigust.

Rünnak omandi vastu

Enne valimisi ei julge keegi enam sellist eelnõud riigikogu ette arutamiseks saata, sest kõikvõimalikud esindusorganisatsioonid peale põllumajandus-kaubanduskoja on sellele kategooriliselt vastu. Aga võib olla täiesti kindel, et pärast valimisi tullakse selle juurde tagasi. Kümned tuhanded maaomanikud – teiste seas väiketalunikud - satuvad PRIA täiendavate nõuete tõttu absurdsesse olukorda. Nad ei saa enam käesolevast aastast PRIA toetust oma maa hooldusniitmise eest, nad peaks niitma põllult heina ja koguma selle siis kokku. Põletada seda heina enam samuti ei tohi, põllule jätta samuti mitte. Seda heina polegi kuhugi panna!

Alternatiiv oleks rentida maa välja suurtootjale, kes teeb püsirohumaale põllu, aga Euroopa Komisjoni poolt seatud püsirohumaade säilitamise kohustus ei luba sedagi. Kui niinimetatud väärtuslike põllumaade eelnõu peaks teostuma, siis, nagu juba öeldud, ei tohi maaomanik oma maale enam ehitada ega lubada sellel ka metsastuda, sest säherduse isetegevuse eest saab trahvi.

Mis on sellise eelnõu tegelik eesmärk? Kindlasti peame väärtustama põllumaad, aga milleks luua uut seadust, kui meil juba on olemas planeerimisseadus, mille kaudu reguleeritakse maakasutust, meil on üldplaneeringud ja detailplaneeringud. Uue seaduse vastu võtmisega luuakse veelgi segasem olukord ning ametnikele antakse aina suurem voli kodanike elude üle, suurendades nii ka korruptsiooniohtu. Eestis raadatakse praegu juba metsi põllumaadeks, nii et eelmisel kümnendil nähtud põllumaade võsastumine on peatunud. Niisiis saab selle eelnõu ainus eesmärk olla maade hindade kunstlik kahandamine – väikemaaomanikele pannakse riigi poolt sisuliselt sund müüa oma põllud odavalt suurtootjatele maha.

Samal ajal ei ole märgata, et riik oleks püüdnud iseäranis maapiirkondades mõelda sellele, kuidas kestaks kohalikud ettevõtted. Alkoholi- ja kütuseaktsiisi kergitamine tõi endaga kümnete maapoodide, aga ka tanklate sulgemisi. See kahjustas otseselt Eesti ettevõtjaid ehk neid, kes riiki ülal peavad. Armetule katsele meie inimesi kasvatada ei eelnenud ühtki tõsiseltvõetavat analüüsi mõjude kohta ettevõtlusele. Vähem teatakse, et ka kultuurile laekub nüüd vähem raha. Kõik kannatavad, ka riigieelarve. Seni on aktsiisikergitajad saanud oma vigadest mööda vaadata tänu majanduse heale seisule ja suurepärastele eelarvelaekumistele, ent kõik see muutub, kui peaksime sattuma sarnasesse olukorda nagu 2009. aastal.

Bürokraatia vabaduse arvelt

Selleks, et ülereguleerimise vastu võitlema hakata, tuleks alustuseks mõista, mis on selle põhjused ja miks ei ole poliitikud suutnud hoolimata lubadustest peatada seaduste ületootmist, valitsussektori ametnike hulga kasvu ja nende ülemvõimu meie riigis. 1990. aastate alguse anarhia vajas mingeidki seadusi ja raame, mis tähendas, et ajapikku käivitus riigile toona vajalik ametkondade masinavärk.

Läinud kümnendil sisenesime e-lahenduste riiki, mis pidanuks tähendama seda, et meil on vaja palju vähem ametnikke, aga selle asemel hakkasid bürokraadid otsima endale uusi tegevusi, et õigustada enda jätkamist riigiameteis. Märkimisväärne osa nende algatustest on tegelikkuses asendustegevus, mille eesmärk on organiseerida endale tööd. Veel parem, kui süsteemi õnnestub kasvatada, sest iga organism tahab laieneda. Toon siin näiteks ametnikkonda paisutanud töövõimereformi, mille käivitamisraskusi on raske nimetada millekski muuks kui ebaõnnestumiseks tavaliste inimeste arvelt.

Nii tunamullu kui küllap mullugi kasvasid avaliku sektori palgad ettevõtete omadest palju kiiremini – 2017. aastal 7,9 protsenti erasektori 6,1 protsendi vastu. End paisutava bürokraatliku masinavärgiga on hädas terve vana Euroopa ja seni lahendusi ei paista. Isegi kui kampaania korras suudetakse mingi perioodi jooksul töötajate hulka vähendada, on tihti tegu mitte reaalsete inimeste, vaid ametikohtadega. Isegi kui seda tehakse päriselt, siis mitte ministeeriumide tasemel, selle asemel minnakse kõikvõimalike allasutuste, näiteks politsei või päästeameti kallale. Reeglina saavad kõige valusamalt pihta need avaliku sektori töötajad, kes toimetavad väljaspool Tallinna. Ja nii kerkiski valitsusektori töötajate hulk ka 2017. aastal 261 töötaja võrra ehk 0,2 protsenti.

Bürokraatia tõeliseks ja pikaajaliseks ohjeldamiseks on vaja kõigi erakondade vahelist põhimõttelist konsensust samamoodi, nagu ollakse sarnasel arusaamal riigikaitse olulisuse osas. Et jõuda mingigi tõsiseltvõetava tulemuseni, tuleb alustuseks fikseerida ja külmutada erinevates avaliku sektori asutustes töötavate inimeste hulk mitte nii, et vaadeldakse mingit üldist ja abstraktset arvu kõigi peale kokku, vaid kõiki asutusi eraldi.

Moratoorium ametnike juurdepalkamisele

Iga uue seaduseelnõu seletuskiri ei pea sisaldama mitte üksnes küsimust ja vastust, millised on selle rakendamise kulud riigi jaoks, vaid ka sõltumatu audiitori põhjalikku analüüsi, milline on kaasuv kulu maksumaksja jaoks. Vastasel korral ei saa eelnõud riigikokku saata. Selliste analüüside läbiviimise või tellimise kohustus võiks olla riigikontrollil.

Kui seni on vaetud piiravates seaduseelnõudes valdavalt nendega seotud kulusid kontrollmehhanismide loomise ja uute ametnike juurdepalkamise näol, siis edaspidi peaks iga eelnõu seletama, milline on selle vastuvõtmisega kaasnev kasu ja kokkuhoid maksumaksja jaoks. Kohustuslikuks muutuks näidata arvudes, millist säästu võimaldaks eelnõu vastuvõtmine haldusaparaadi vähendamise näol.

Nagu juba öeldud, ei tohi ühegi uue seaduse või seadusemuudatuse tulemusena kasvada valitsusasutuste ametnike summaarne hulk, ja juhul kui seda on vaja mingil vältimatul põhjusel teha kasvõi ühe inimese võrra, siis peab plaan jõudma igakordselt valitsuse töölauale. Ametnike juurdepalkamisest peab saama küsimus, mille otsustab valitsus ehk koalitsioon ühiselt. Seni, kuni poliitikud ei taha teada, millisel põhjusel mõne ametiasutuse palgalehel olijate hulk vaikselt ent järjekindlalt paisub, ei võta keegi probleemi lahendamisel ka vastutust.

Eesti on väike riik, meie halduskoormus on liiga suur, siinsed ettevõtjad vaevlevad kroonilise tööjõupuuduse käes, sellal kui iseäranis valgekraelistes valitsusasutustes on inimesi üle. Kindlasti on nad ise siiralt veendunud, et see, mida nad teevad, on väga vajalik, aga mullist aitab välja tulla paar lihtsat küsimust – ärge küsige, kui palju ja kust meil on vaja kärpida, sest see ei vii kunagi tulemuseni. Küsige parem, mitu head inimest on meil vaja, et teha head Eesti riiki? Ja veel – mis on teie suur eesmärk riigiametnikuna, miks te siin töötate? Siis paluks kõrvutada vastust kõigi nende töödega, mille olete poole aasta jooksul ellu viinud. Sellest ühiskonnale sündinud kasuga samuti! Meeldivat vastamist!