Jalaluu pole ühiskonnas ainus vinguja

Aarne Ruben
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ulmeantoloogia “Vinguv jalaluu. Uued ennemuistsed jutud".
Ulmeantoloogia “Vinguv jalaluu. Uued ennemuistsed jutud". Foto: Raamat

Indrek Hargla koostatud antoloogiat võiks pidada nii ulmeantoloogiaks kui muinasjuturaamatuks. See sisaldab kümme lugu üheksalt autorilt, kes on erineva taseme ja huvidega. Ennemuistsed lood on siin saanud kõrgtehnoloogilise (sh virtuaal-) maailma osaks (Joel Jansi „Tarkmees taskus“, Siim Veskimehe „Kuues Maa“, Maniakkide Tänava „Kuningatütre kingitus“). Siin leidub ka musta komöödia alla liigituvaid kirjatükke ja habras romanss Mann Loperi sulest.

Eestis on paljud ulmekirjanikud uhked oma teadmiste ja võime üle tuleviku maailma näha. Isegi Eesti Kirjanike Liidu postiloendis oli ühel ulmekirjanikul kurb meel, miks ulmekirjanik ei või olla riigikirjanik. Samas pole aga Eesti fantastika maailmatasemele jõudnud just ebakompetentsuse tõttu inimsuhetes. Seda pole võimalik lugeda eelteadmisteta astrofüüsika ja kosmoselendude alal. Plasmalõikurid, kvarkvõred, nanorobotid, Lagrange’i punkt – lugedes Siim Veskimeest, tuleks enne kapsaks lugeda mõni praegu veel arendusjärgus tehnoloogiaid kirjeldav õpik.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles