Ainar Ruussaar: needus nimega Afganistani sõda (6)
/nginx/o/2018/05/08/7832080t1h865c.jpg)
14. veebruar 2019, 19:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/02/14/11787764t1h0e34.jpg)
1979. aasta esimesel jõulupühal pillas isa Ameerika Häält kuulates nagu muuseas, et venelased läksid Afganistani. Olin 13-aastane ja see lause ei tähendanud tookord minu jaoks midagi. Ometigi mäletan ma seda siiani.
Ma elasin väikeses linnas ja sõbrustasin endast paar aastat vanema naabermaja poisi Ekkega. Ta elas emaga ning tal oli noorem õde. Aastavahetuseks saatis sõdurina Afganistani teenima saadetud Ekke koju oma joonistusi lumistest mägedest, viisnurkadega kopteritest ja punaseid kaelarätte kandvatest tumedanahalistest lastest. 1984. aasta veebruari lõpus sai ema Ekke surmateate ja mattis lapse kohustuslike aupaukude saatel Siimusti kalmistule. Mõni nädal pärast matuseid jõudis emani pakk, milles muuhulgas olid poja katkised prillid ning saatmata jäänud kaardid «8. märts – kallis ema...».
Mingi needuse najal on see A-tähega kummitus saatnud aga juba nelikümmend aastat paljusid inimesi, kes seal kunagi sõdinud ei ole.
1985. aastal pandi väeosa, milles ma teenisin, Nõukogude Liidu lääneserval loomavagunitesse ja saadeti mitmeks kuuks Kasahstani polügoonile. Me kõik olime veendunud, et tegelikult saadetakse meid A-tähega põrgusse. Loogika, et meid polnud keegi isegi korralikult laskma õpetanud, ei toiminud. Alles Kasahstani liivakõrbesse jõudes ohkasime kõik kergendatult ja julgesime pärast kümme päeva kestnud piinavat rongisõitu taas koju kirju saata.
Sügisel 1986 olin kodus ja «tugeva sõjalise ning kehalise kallakuga» Tartu ülikoolis tagasi. Peaaegu kõik noormehed, kes pidid kord nädalas kohustuslikus korras päeva veetma sõjalist ABCd õppides, olid kaheaastase elukooli Nõukogude armees läbi teinud. Üks meie hulgast oli teeninud eriüksuses Afganistanis. Pidime teda jõuga kinni hoidma, et ta ei lööks maha majorit, kes riviõppusel meie peale sõjalise kateedri hoovis röökis «miks te kõnnite nagu rasedad pardid».
2011. aasta oktoobriõhtu pimeduses seisin koos tollase kaitseväe juhatajaga liitlaste suurimas baasis Afganistanis Camp Bastionis ja vaatasime, kuidas kümnetest maanduvatest kopteritest tassiti ja talutati kiirabiautodesse sõdureid. «Kusagil käib operatsioon,» ütles kindral Ants Laaneots lakooniliselt. Järgmisel päeval Briti transpordilennukiga Lõuna-Afganistanist lahkudes ja Küprose baasis vahemaandudes sai kindral telefonisõnumi ja muutus näost halliks. Sama päeva hommikul sai surma patrullis varitsusele sattunud Eesti üksuse kapral Agris Hutrof. Üks üheksast, kes liitlastega koos Afganistanis võitlesid. Üks kahes sõjas surma saanud veerandsajast eestlasest.
Täna 30 aastat tagasi ületas viimane Nõukogude soomuk Amudarja jõel asuva «Rahvaste sõpruse silla» ja üheksa aastat kestnud vigadest kubisenud verine avantüür sai läbi. Mingi needuse najal on see A-tähega kummitus saatnud aga juba nelikümmend aastat paljusid inimesi, kes seal kunagi sõdinud ei ole.